Cuckoo's nest


Leave a comment

A night at the ballet: The Nutcracker

pp

About a week ago (before I got sick and spent the whole week in bed and thought I was about to die) we took our little Ladybug to see the Nutcracker at the national opera theater. She had been looking forward to it for months (since her first time seeing a production of Snow White at the ballet, pretty much) and was really excited to get all dressed up and go. Sitting quietly and focusing on what’s going on on stage comes very naturally to kiddo (she has had a lot of practice in her days) and experiencing culture with her is a thrill. I, myself, hadn’t seen the Nutcracker since I was in school and getting to experience the magical music, the dance and the costumes was wonderful – The Waltz of the Flowers was so beautiful it literally hurt a little and the Trepak was mindblowingly entertaining as the young dancer performing it looked as if he had springs where normal people have ligaments (he jumped so high and landed so silently it was like magic). As for kiddo, she thoroughly enjoyed every bit (the storyline  isn’t exactly complicated or hard to follow) and thought the rats were a little scary (as did I when I was little) – no surprises there. :) I genuinely think kids should have a chance to experience music, dance and theater with their parents. Not only because cultivating one’s garden feeds the mind and broadens one’s horizons, but also because it’s magical… and who can understand magic better than kids? That’s, of course, if they’re ready for it – I, like most people, don’t exactly enjoy fussy kids while I’m enjoying a production, but that being said, I don’t like to sit next to grown ups who smell like booze and sing along (!!! at one point I literally felt a little like smacking him across the face) to the music either, but that’s what I got this time around. So I’d take a fidgety kid over the tipsy Finnish grandpa any day of the week… :D

// Umbes nädal tagasi (enne seda, kui ma haigeks jäin ja terve nädala voodis halisedes veetsin) viisime oma väikese kroonprintsessi Estoniasse Pähklipurejat vaatama. Ta oli seda mitu kuud pikisilmi oodanud (umbes sellest ajast, kui ta esimest korda seal Lumivalgekese balletti nägi) ja ei jõudnud ära oodata, et saaks kleidi selga, juuksed krunni ja teatri poole teele asuda. Vaikselt paigal istumine ja laval toimuvale keskendumine tuleb tütrekesel väga loomulikult (ta on elus palju harjutanud ka) ja temaga koos kultuuri tarbimine oli puhas lust. Mina isiklikult ei olnud Pähklipurejat kooliajast saati näinud ja maagilise muusika kuulmine ning kauni tantsu ja lapselikult võluva lavastuse nägemine oli tõeline elamus – “Lillede valss” oli nii ilus, et natukene hakkas isegi valus ja Trepak oli nii peadpööritavalt meeltlahutav, sest seda esitav noor tantsija nägi välja, nagu tal oleks liigeste asemel vedrud (hüppas nii kõrgele ja maandus nii vaikselt, nagu teinuks ta seda võluväel). Ka Kroonprintsess nautis mõlemat vaatust väga (etenduse süžee ei ole muidugi ka kuigi keeruline ega raskesti jälgitav) ning pidas (nagu minagi väiksena) rotte natukene hirmuäratavateks – ei mingeid üllatusi, ühesõnaga. :) Ma siiralt usun, et lastel peab olema võimalus koos vanematega muusikat, tantsu ja teatrit kogeda. Mitte ainult sellepärast, et vahe kultuuri tarbiva ja hindava inimese ning sellest mitte lugu pidada oskava inimese vahel on üüratu, vaid ka sellepärast, et see on maagiline… ja kes oskaks maagiat paremini hinnata, kui lapsed? Seda muidugi juhul, kui nad selleks valmis on – mina, nagu enamus inimesi, ei armasta rahutuid lapsi täis saalis etendust vaadata, kuid samas ei eelista ma neile ka viina järgi lehkavaid ja muusikale kaasa laulvaid (!!! ühel hetkel tekkis vastupandamatu soov härrale kavalehega üle kurgi anda) vanamehi, kuid just ühe sellise ma endale seekord pinginaabriks saingi. Nii et iga kell võtaksin purjakil Soome vanapapi asemel enda kõrvale ühe pisut niheleva lapsinimese… :D

pp1 pp8 pp9

A photo of the Waltz of the Flowers.

// Foto “Lillede valsist” kavalehes.

pp2pp3pp10

The rats. Not at all as scary when they mingled among the crowd during intermission… :D

// Rotid polnud vaheajal puhvetis rahva seas ringi jalutades pooltki nii hirmsad, nagu öösel Clara toas… :D

pp6

Why does everything taste so much better during intermission?

// Miks kõik alati vaheajal puhvetis nii palju paremini ja erilisemalt maitseb? Tegime esimest korda elus enne etenduse algust puhvetis vaheajatellimuse ette ära ja nii mugav oli vaheaja alguses järjekorras tunglemise asemel kaetud lauda maha istuda. Soovitan soojalt!

pp5

What was the last production you went to see at the ballet/theater?

// Milline oli viimane tükk, mida teie balletis/teatris vaatamas käisite?


6 Comments

“Sünnasupriis”

Mind on tabanud kohutav surmatõbi (ilmselt gripp), tänu millele on mul kohutav mõrvar-kurguvalu (nagu oleks hapet neelanud), nohu, palavik, nõrkus, nagu-oleks-teerulli-alla-jäänud-tunne…  olen esimest korda pea ööpäeva jooksul istukil ja mõtlesin kasutada võimalust (kuni rohud mõjuvad ja enesetunne enam-vähem on) ja teiega jagada midagi, mis mu kohutavat enesetunnet ja niru meeleolu vähemalt korrakski parandas. Umbes nädal tagasi saabus Smartposti salapärane pakk, mille H automaadist ära tõi ja töö juurde unustas. Ja parem vist oligi, sest sain selle avada eile õhtul – just siis, kui mu enesetunne kõige halvem ja tuju kõige kurvem oli.

Kes? Mis? Kuidas? Terve kastitäis Joiki lõhnaküünlaid (mainisin ju neid oma wishlistis…), lihtsalt niisama, mulle, sünnipäevaks? Kastist eraldus imelist lõhna ja lisaks oli juurde pandud kaardike:

Ainus mõte, mis mul peas vasardas, oli: kuidas sa oled selline inimene? Kuidas on võimalik, et ühes inimeses on nii palju isetut headust ja südamlikkust, tahet teisele rõõmu valmistada? Inimesele, keda ta ju tegelikult isegi ei tunne? Oeh. Ma olen varbaotsteni liigutatud. Ja sillas! Ülilahe kingitus ju. :)

Aitäh, kallis Teresa! Hoopis sina oled imeline. :)


22 Comments

Peach’s first birthday

pch

When Ladybug turned one, celebrating her first birthday with a party seemed like the most natural thing in the world. We had balloons, party food, tons of presents and a house full of guests. Did we enjoy it? A lot. Did she? I don’t think so, no. After all, a one-year-old is still a baby and all a baby really wants is to be around those she loves the most – her immediate family. So this time was different – we just agreed to having a family lunch at H’s mom’s place. Grandma cooked a salt-free meal for Peach so we ate together (well… the rest of us did, Peach thinks eating is a waste of time), opened Peach’s birthday present and then just played together. We sang her a birthday song every now and then and Peach started dancing to it every single time – and that was festive enough this time around. There’ll be plenty of birthday extravaganza for Peach to enjoy when she gets older. :)

// Kui Kroonprintsess üheaastaseks sai, tundus tema sünnipäeva suure peoga tähistamine nagu kõige loomulikum asi maailmas. Riputasime üles suure hulga õhupalle, katsime pidulaua, ladusime kingitused ritta ja kutsusime maja külalisi täis. Kas see oli meie meeles hirmus tore pidu? Muidugi. Kas sünnipäevalaps ise arvas sama? Ilmselt mitte. Olgem ausad – üheaastane laps on siiski beebi ja ainus, mida beebi teha tahab, on oma lähedastega koos olla. Lärmakas ja rahvarohke pidu on tema jaoks pigem frustreeriv ja hirmutav – ükskõik, kui sotsiaalne laps ka poleks (sest näiteks Kroonprintsess oli ikka ääärmiselt seltsiv beebi, aga sünnipäevapeol klammerdus pigem minu külge). Seekord toimisime teisiti – leppisime kokku perekondliku lõunasöögi H emme juures. Vanaema küpsetas Virsikule soolavaba eine ja nii sõimegi me koos lõunat (no olgu, kõik ülejäänud sõid, Virsiku meelest on söömine ajaraiskamine), avasime kingituse ja siis mängisime lihtsalt koos. Laulsime Virsikule iga natukese aja tagant sünnipäevalaulu ja iga kord hakkas ta selle saatel lõbusalt tantsima, mis lõi tema tähtsa päeva puhul täpselt parasjagu piduliku meeleolu. Küll neid uhkeid sünnipäevapidusid jõuab hiljem küll ja veel nautida. :)pch1 pch2One the menu were oven-roasted beets and carrots, mustard-ginger salmon (baby’s was cooked in a separate little parcel) and cauliflower in tomato sauce. Nom!

// Menüüs olid ahjuporgandid ja -peedid, sinepi ja ingveriga lõhe (sünnipäevalapse oma valmis eraldi pakikeses) ja tomatikastmes lillkapsas. Näm!
pch3 pch4 pch6 pch7Vaasalinna väiketont
pch9pch10 pch11I had my mind set on getting Peach a baby book like the one her sister had and loved (and read until it was literally in pieces), but the harder I looked, the more impossible my mission seemed. I wanted a book with cardboard pages with more than one word/picture on each – the ones we used to have had all the pages color-coordinated and each page had a ton of different animals, fruits, vehicles etc. For some reason, many baby books come with weird and abstract, unrealistic drawings and it makes no sense what so ever for a baby to learn words from a book not even I can wrap my head around.  Luckily, I found two great baby books with adorable illustrations that fit my criteria at a bookstore (where I also got myself a copy of “The Deathly Hallows” – it’s the only one I didn’t own yet and I figured it would be nice to finally complete my collection). Reading books, building towers, singing songs and doing housework together is my kind of parenting and I’ve always felt horrible compared to all the supermoms who can sit for hours and role play with plushies and dolls – I wish I had the patience, but I don’t. So I’ll just keep getting more and more books until she grows tired of me and picks daddy in stead. Daddy is fantastic at playing pretend and he makes one hell of a princess if I may say so myself. :D

// Tahtsin Virsikule sünnipäevaks ühe kindla beebiraamatu osta, mis meil Kroonprintsessi ajal asendamatu oli ja mille ta sõna otseses mõttes ribadeks lehitses. Mida rohkem ma otsisin, seda võimatumana mu missioon tunduma hakkas. Minu peamisteks kriteeriumiteks olid papist lehed ja see, et igal leheküljel oleks rohkem, kui vaid üks pilt – selles, mis meil kunagi Kroonprintsessiga oli, olid kõik asjad värvide järgi koordineeritud ja igal lehel oli palju erinevaid vastavat värvi asju: puuvilju, loomi, mänguasju, sõidukeid jne. Mingil põhjusel leidsin ma aga seekord poest hulgaliselt a) liiga titekaid b) kentsakate abstraktsete illustratsioonidega raamatuid, milledes kujutatut on isegi mul natukene raske tõlgendada, beebist rääkimata. Õnneks leidsin Virsikule lõpuks Apollost kaks minu kriteeriumitele vastavat beebiraamatut ja endale “Surma vägised”, mis on ainus Harry Potteri raamat, mis mu kollektsioonist veel puudu oli ja mis oli minu suureks õnneks pea 20€ pealt kaheksale eurole alla hinnatud. Heade beebiraamatute leidmine oli minu jaoks nii tähtis, sest raamatutest sõnade õppimine/piltide vaatamine on koos laulmise, kodutööde tegemise ja umbes… torniladumise kõrval üks väheseid tegevusi, mida ma lapsega koos teha oskan ja tahan. Ma soovin, et mul oleks piisavalt kannatust, et näiteks tundide viisi nukkude ja kaisukatega rollimänge mängida, aga mul lihtsalt ei ole. Olen niiii kade kõigi teie peale, kes te oma lastega põrandal istute ja nendega kõiki nende mänge kaasa mängida jaksate. Soovin üle kõige, et mul oleks sama palju kannatust, nagu teil… Õnneks on meil nende mängude jaoks issi, kellest saab vajadusel üllatavalt hea põhjapõdra, haldjast ristiema või printsessi. :D


4 Comments

“Making a murderer” and delicious midnight halloumi wraps

wrapAm I the only one who thinks planning a movie night without craving snacks is virtually impossible? We decided to start watching “Making a murderer” a while ago (any ideas whose fault that might be, Kadi?) and because we barely ever stock up on crap (which I, of course, regret deeply every time I get midnight cravings) and because our fridge was pretty much empty, I had to improvise and whip something up of the few ingredients we did happen to have. All I could find was tortillas in the cupboard and a red capsicum, some red onion, mayo and a block of halloumi in the fridge.  So I grabbed my griddle pan, grilled the halloumi and half of the capsicum, made a lime and chili mayo (mayonnaise, lime juice, chili flakes, salt, honey), smeared it all across the tortillas, covered with thin slices of red onion and fresh capsicum, then bits of grilled capsicum and finally sliced the beautifully golden halloumi and threw that in as well. Result: probably the most delicious wraps I’ve ever made! If you’re ever in the mood for tortillas, give these a shot – you can add some grilled chicken or pork, if you like. :)

// Kas ma olen ainus, kelle meelest on filmiõhtu snäkkideta nagu trumm ilma pulkadeta? Otstustasime ühel õhtul “Making a murdereri” vaatama hakata (ega sa ei oska aimata, kelle süü see võis olla, Kadi?) ja kuna me endale pea kunagi rämpsu kappi ei osta (otsus, mida iga kord kibedalt kahetsen, kui öösel nälg peale tuleb) ja kuna meie külmkapis haigutas tühjus, tuli improviseerida ja s*tast saia teha. Ainus, mida ma leida suutsin, olid tortillad, punane paprika, punane sibul, majonees ja klots halloumit. Haarasin mina siis grillpanni, grillisin sellel halloumi ja pool paprikat, valmistasin laimi- ja tšillimajoneesi (majonees, laimimahl, tšillihelbed, sool, mesi), määrisin selle tortilladele, katsin õhukeste sibula- ja paprikaviiludega, viilutasin grillitud paprika ja kaunilt kuldse halloumi ning lisasin ka need oma wrapile. Tulemus: tõenäoliselt kõige oivalisem wrap, mis minu köögist kunagi väljunud on! Kui teil kunagi wrapiisu peale peaks tulema, proovige järgi – võite neile lisada näiteks grillitud kana või sealiha, kui soovite. :)


Leave a comment

New in: Ankle boots from River Island

saapadI was looking for a birthday dress for myself when I stumbled across these beauties in the River Island childrenswear section. They were on sale (can’t remember how much they cost… 15€ maybe?) and I felt an irresistible urge to get them for my Ladybug. She’ll most likely grow into them by spring and be able to wear them with her pretty little trench coat and Mini Rodini suede biker jacket. The quality looks pretty neat so with a bit of luck my girls will both be able to wear these at some point in their lives. :)

// Otsisin endale Ülemistest sünnipäeva puhul kleiti (esialgu tundus, et tulutult, aga Zara päästis mind õnneks hädast välja) ja nagu ikka, kui endale midagi ostma lähen, leidsin esmajoones midagi kroonprintsessile. Leidsin need iludused River Islandi lasteriiete osakonnast allahindluselt (ei mäleta hinda, aga äkki… 15€?) ja ei suutnud vastu panna. Tal ei ole peale tenniste ja kummikute ühtki paari kevadisi jalanõusid, nii et need saapakesed kuluvad kindlasti marjaks ära – loodetavasti on need talle kevadeks parajad, et ta saaks neid koos oma beeži kevadmantlikese või Mini Rodini seemisnahast tagiga kanda. Kvaliteet tundub täitsa vunts, nii et hea õnne korral saavad mõlemad preilid neid kanda. :)
saapad1saapad3


1 Comment

Afterparty with the BFF

The birthday girl is down for the night and I’ve got a very special guest on my living room couch – my best friend, my sister from another mister, my soulmate and BFF Ethel! It has been way too long since we’ve seen each other and it’s SO much fun to finally catch up. I’ll show you photos of Peach’s birthday tomorrow – gonna get back to my cheese and prosecco now.

// Sünnipäevalaps magab juba pikemat aega ööund ja minu elutoadiivanil on väga eriline külaline – minu parim sõber ja hingesugulane Ethel! Meie viimasest kohtumisest on umbes miljon aastat möödas ja NII tore on jälle juttu puhuda ja end viimaste uudistega kurssi viia. Näitan teile Virsiku sünnipäevast homme pilte – praegu kavatsen oma proseccoklaasi ja Juustukuningatest pärit kõvade juustude juurde naasta (aitäh, Miramii!!!).

To honor our teenage selves, we thought we’d take selfies, but failed miserably so H lent us a helping hand. I photoshopped the posters in the background so you couldn’t see I’ve still got my Christmas posters up. :D Also, notice how I’ve just painted my nails for the first time in 10 years and how much Ethel will still love me, however big of a retard I am. :’)

// Oma teismeliste minade auks otsustasime selfiesid teha, aga kukkusime haledalt läbi ja palusime H appi. Fotošoppisin taustal oleva postri ära, et te ei näeks, et mul ikka veel jõulupostrid üleval on. :D Lisaks juhin teie tähelepanu sellele, kuidas mul esimest korda üle 10 aasta küüned lakitud on ja kui armastava pilguga Ethel mind vaatab – ükskõik kui suur tard ma olen. :’)


40 Comments

One

12123Peach desperately needed a shower after having her last bowl of dessert (blueberries and whipped cream) before turning one. Hence these adoorrrrable photos!

Hey, Peach!

I just wanted take this time out to thank you.

Thank you for knowing exactly what you’re not supposed or allowed to do (e.g. trying to stick your little fingers in the wall socket) and doing it anyway while shaking your head vigorously as if to say “I know this is wrong”. It’s hilarious.

Thanks for pulling down all the laundry I’ve just hung to dry. Not.

Thanks for always waking up happy, even if it’s in the middle of the night and you’re so sleepy you’re about to fall over – you’ll still smile your crazy adorable little ear-to-ear smile and make me laugh.

Thanks for being such a cuddly little mama’s girl and for patting the breast like a drum while nursing.

Thank you for all your perfect little fingers and toes – they’re just as mesmerizing as they were a year ago today.

Thanks for smelling wonderful – you’re like a perfect little baby potpourri.

Thank you for playing peek-a-boo with us – we love it.

Thanks for forgiving your sister for all her impulses and remember – she always forgives anything you do to her. If you could stop pulling your sister’s hair because you think it looks magical, that’d be great.

Thank you for being excited about weird things like the vacuum cleaner, your dad’s dirty underwear (where the bloody hell do you keep finding it?!), wet laundry, hangers, cardboard boxes and muddy shoes. I’m not going to say I enjoy pulling stuff out of your hands – you don’t exactly let it go without a fight… but do I love how you’re a quirky little bug and a little cray-cray like the rest of us. You fit right in!

Thanks for being into cats. I’m not sure why you’re a little extra thrilled to see pictures of cats in your baby books. Maybe it’s because how delightful my “meows” sound? Or because you’re destined to become a crazy cat lady? I hope not. All I know is I’m gonna get you a fabulous baby book with tons of cats in it for your birthday. You’re welcome!

Thank you for being the bravest little trooper and enduring anything, including a long four hour drive to Riga, without a single complaint. You’re a thrill to be around and go on adventures with – just like your sister.

Thanks for being so tiny! Even to this day, I can still do all my housework while carrying you around on my hip. I hope you like tagging along and taking mental notes! I assume you’ll be a housework pro by the time you turn two…

Thank you for being a mischievous little rugrat and trying to sneak off without anyone noticing. Thank you for trying to move forward as fast as physically possible when you notice someone is on their way to stop you. Your dedication is truly inspiring.

Thanks for taking your first three steps literally the night before your first birthday. Just so you know – we’re gonna tell people you started walking before you turned one. You’ve got until tomorrow. No pressure.

Thank you proving I was capable of love I didn’t know I had in me. Thank you for arriving and creating something I never thought I could have – a big family, dinners for four, a crowded family bed, a sense of completion unlike anything I’ve ever felt before. You came and made something so perfect, so flawless even more beautiful. If that doesn’t make you a magical creature, I’ll stop believing those exist. Happy birthday, my love!
1Virsik pistis pintslisse oma viimase kausitäie magustoitu (metsmustikaid ja vahukoort) enne kui ta voodisse läks, et hommikul üheaastasena ärgata. Sealt ka need iimearrmsad pildid!

Hei, Virsik!

Tahtsin Sind tänada…

Tänada selle eest, et tead täpselt, mida sa teha ei tohi (näiteks üritada oma tillukesi sõrmekesi vooluvõrku toppida) ja seda siiski teed, samal ajal innukalt pead raputades, nagu tahaksid öelda: “ma tean, et see on vale, aga ma teen seda nüüd ikkagi”. See on hirmnaljakas.

Selle eest, et sa kõik kuivama riputatud pesu uuesti põrandale sikutad. Mitte.

Tänan, et sa alati heatujulisena ärkad – isegi, kui see on keset ööd ja kui sa nii unine oled, et kohe-kohe uuesti ümber vajud. Unisusele vaatamata naeratad sa oma täiesti pöörast kõrvuni naeratust ja ajad mu iga jumala kord itsitama.

Aitäh, et oled selline kaisulembeline emmekas ja imetamise ajal rinnale rütmiliselt trummi lööd.

Aitäh sulle kõigi nende perfektsete sõrmede ja varvaste eest – nad on täna täpselt sama lummavad, nagu aasta tagasi

Tänan sind, et sa nõnda suurepäraselt lõhnad – sa oled nagu oivaline väike beebi-popurrii.

Ole sa tänatud kõigi nende vahvate  peitusemängude (“Kuk-kuuu! Kus on Iti?”) eest – me jumaldame neid.

Aitäh, et andestad oma õele kõik tema impulsid ning tea, et ka tema andestab sulle kõik, mida sina talle teed. Kui sa vähegi saad – püüa ta juustest sikutamine lõpetada. Ma tean, et need näivad sulle maagilised, aga püüa oma õe skalpeerimise asemel teda pigem silitada. Jah?

Aitäh, mu väike veidrik, et sulle nõnda kentsakad asjad meeltmööda on. Aitäh, et vaimustud tolmuimejast, issi mustast pesust (kust pagana kohast sul seda leida õnnestub?!), äsja pestud läbimärgadest riietest, riidepuudest, poristest jalanõudest, pappkastidest… Ma ei saa öelda, et sinu käest asjade ära kiskumine suurem asi meelakkumine oleks – su haare on raudne ja meelekindlus muljetavaldav – aga mulle hirmsasti meeldib, kui hästi sina ja sinu veidrused meie pisut sõgedasse perre sobite.

Aitäh, et sa selline kassilemb oled. Ma ei tea, miks sulle just kassipildid beebiraamatuid lehitsedes nõnda soodsa mulje jätavad. Võib-olla sellepärast, et minu “mjäud” on sedavõrd vastupandamatud? Või saab sinust tulevikus hull kassitädi? Ma loodan, et mitte… igatahes kavatsen ma sulle sünnipäevaks valida kõige kassipildirohkema raamatu, mis poes olemas on. Ole lahke!

Ma tänan sind selle eest, et sa niisugune vapper ja vastupidav väike seikleja oled. Et sa pidasid kordagi protestimata vastu terve neljatunnise sõidu Riiga. Sinu seltskonnas viibimine on tõeline nauding ja sinuga (nagu sinu õegagi) seigeldud seiklused on vaimustavad.

Aitäh, et sa nii pisike oled! Terve aasta, tänaseni välja, olen ma saanud kõik oma kodused tööd ära teha sind samal ajal puusal kaasa tassides. Ma loodan, et sulle meeldib minuga koos süüa teha ja tolmu imeda. Arvesta siis sellega, et hiljemalt teiseks sünnipäevaks olgu nipid selged – emme tahab jalad seinale visata. :)

Tänan, et sa meid tasa-tasa elutuppa maha jätad ja omapead paha peale hiilid. Aitäh, et sa täiskäigul eest ära roomad, kui märkad, et keegi sind enne koerustüki lõpule viimist takistama tulla püüab. Sinu pühendumus on tõeliselt inspireeriv.

Aitäh, et sa sõna otseses mõttes päev enne üheseks saamist oma kolm esimest iseseisvat sammu tegid. Mitte, et ma sind survestada tahaks, aga me kavatseme kõigile rääkida, et sa hakkasid enne oma esimest sünnipäeva kõndima. Sul on homseni aega. :)

Aitäh, mu väike, et sa tõestasid, et minus on midagi, mille ma arvasin eneses vajaka olevat. Tänan, et tulid ja aitasid meil luua midagi, millest ma iialgi unistada poleks julgenud – suur armastav pere, õhtusöögid neljale, kitsad ööd kaheinimesevoodis neljale (…), täiuslikkus, millesarnast ma mitte iialgi kogenud polnud. Sa tulid ja tegid millegi, mis juba nii laitmatu ja imeline oli, veelgi ilusamaks. Kui see ei tee sinust maagilist olendit, siis mina ei tea, kas selliseid üleüldse olemas ongi. Palju õnne sünnipäevaks, mu südamerõõm! 


12 Comments

Gathering around the dinner table for the very first time

dinrA couple of weeks back, our family had a very special first – we had our first ever family dinner sitting around the kitchen table, each in our own chair, eating the same food and spending quality time together. Introducing Peach to solids has been a pretty rocky road – mostly because we weren’t attentive enough to notice how badly Peach wanted to feed herself. We wouldn’t let her hold her own spoon, thinking she’d just play with it and throw her food around, when in reality, Peach was already perfectly capable of bringing food to her mouth using a spoon. She prefers eating “normal” (whole) food so she never really acquired a taste for purees. Anyhow – at almost one year of age (she’s turning one  tomorrow!), Peach will pretty much eat anything we eat, except salt, sugar, most dairy products and honey. She doesn’t eat much and is still the worst breast milk addict the world has ever seen, but she seems to very much enjoy eating (and drinking out of a cup) on her own. So now Ladybug has handed her Britton chair (which I do not recommend at all, by the way – we have the Stokke one at H’s mom’s house and the quality of the Britton knock-off is ridiculously bad) down to Peach and moved on to sitting on her big girl chair so we can all enjoy our meals together. I season our meals the way I usually do (spices, chilies, peppers) and just leave the salt out until the very end, grab two portions for Peach (so she can either have lunch the day after or so I can freeze it for later) and then add the salt. I have to say cooking for four is an absolute thrill and eating together is a blessing. I can’t imagine anything more heartwarming. :)

// Paar nädalat tagasi leidis meie peres aset väga eriline esmakordne sündmus – sõime päris esimest korda kõik neljakesi koos köögilaua ääres õhtust (igaüks omaenda toolis ühtsama sööki) ja veetsime koos mõnusalt aega. Virsikule tahke toidu tutvustamine on olnud paras katsumus – peamiselt seetõttu, et meie ei olnud Virsiku suhtes piisavalt tähelepanelikud ega märganud, kui väga beebi iseend toita soovis. Me ei lasknud tal alguses juhtimist üle võtta ja lusikat haarata arvates, et ta määrib söögi lihtsalt mööda ilma laiali ega pane ampsugi sinna, kus söögi koht olema pidanuks. Osaliselt ilmselt sellepärast, et Virsik oli (ja on) nõnda tilluke ja meil hirm, et ise süües ei lähe mitte ükski suutäis selleks ette nähtud kohta. Tegelikkuses oli Virsik täiesti valmis ja võimeline sööki lusikaga suhu panema – oleks me vaid lasknud! Niisiis ei hakanudki ta meil korralikult püreesid sööma. Tükitoitu näib ta see-eest väga armastavat ja pea üheaastasena sööb Virsik sisuliselt kõike, mida meiegi – välja arvatud muidugi sool, suhkur, valdav osa piimatooteid ja mesi. Ta ei söö küll koguseliselt palju ja on jätkuvalt üks maailma ajaloo suurimaid rinnapiimasõltlasi, kuid sellele vaatamata näib talle ise söömine (ja tassist joomine) väga meeldivat. Kroonprintsess pärandas Virsikule oma Brittoni söögitooli (mida ma muuseas üldse ei soovita – meil on H ema juures Stokkelt pärit isend ja Brittoni koopia kvaliteet on originaaliga võrreldes täiesti naeruväärselt halb) ja kolis ise suure inimese toolile, mistap saame nüüd oma eineid üheskoos köögilaua ümber nautida. Söögid valmistan ja maitsestan põhimõtteliselt samamoodi (vürtsid, tšillid, piprad) nagu alati – enne roa lõplikku valmimist eraldan Virsikule kaks-kolm portsjonit (varu ka järgmise päeva lõunaks või sügavkülmutamiseks, et hiljem hea võtta oleks) ja seejärel lisan meie jaole soola. Neljale kokkamine on puhas rõõm ja üheskoos söömine  tõeline õnnistus. Pole midagi südantsoojendavamat ja kodusemat, kui nende veidrikega koos einestamine. :)
dinr2dinrdinr1“Mommy, is  that a bird? Why did we fry a bird?” is one of the most existential topics in our household. I have to admit talking to a four-year-old about animal slaughter is pretty dire, but I feel if we’re going to eat meat, we have to take the responsibility that goes along with it. The last thing I want my kids thinking is that the poultry on our dinner table “comes from a store”. Have you told your kids where their food really comes from?

// “Emme, kas see on lind? Miks me plaadisime linnu äla?” on üks eksistentsiaalsemaid teemasid meie majapidamises. Tuleb tunnistada, et lihatööstuse telgitaguste nelja-aastasele lahti seletamine on küllalt raske, ent samas tunnen, et kui me selle liha lauale paneme, oleks kena ka selle eest vastutus võtta. Ma ei soovi, et minu lapsed kasvaksid teadmisega, et “liha tuleb poest” ja et nad suurena tõde teada saades koledal kombel ehmuksid. Kas teie olete oma lastele rääkinud, kust nende toit tegelikult pärit on? Oleks põnev teada, mismoodi teie seda asja näete!

 


5 Comments

Tagasiside (ma armastan oma tööd!)


ROOSAPIRUKAS
“Minu meelest on need mõlemad lihtsalt ülikaunid! Ma olin kahe hästi vahva preili praktikajuhendaja ja nüüd nad lõpetavad kooli ja tahtsin neile mõlemale midagi ilusat kinkida. Leidsin, et Sinu tehtud pildid on kõige parem mõte üldse. Minu enda kodu kaunistab Sinu tehtud “Elu on lill”, mille sõbrannalt jõulukingiks sain. :) Seega mõtle kui äge, Sinu töö muudab reaalselt maailma paremaks ja ilusamaks kohaks! 
Ja minu meelest see kiri, mis Sul pakkide peal on, on ka täpselt naelapea pihta, see “aitäh, et aitad meil maailma ilusate mõtetega täita “, see on nii hea ja õige ja ilus. Ja just seda Sa teedki ja pead teadma, et inimesed on rõõmsad, et Sa seda teed!”

Oeh. Ma nii-nii kartsin Kukupesaga alustades – millegi endale nii armsa nii paljude inimeste ette laiali laotamine oli minu jaoks suur julgustükk. Minu õnneks võeti Kukupesa väga soojalt vastu ja sestsaati on see olnud tõeline õnnistus. Kui ma oktoobris julguse kokku võtsin ja viimaks ometi oma unistuse täitsin, lõin ma endale ka oma unistuste töökoha. See tagasiside, mis mind täna üdini liigutas, võtab Kukupesa nii hästi kokku – mulle kirjutavad inimesed, kelle armsad sõbrad abielluvad ja kellele mina saan kokku panna postri nende kõige ilusamate ühiste hetkedega. Inimesed kirjutavad mulle, sest tahavad paberile panna armsamale kirjutatud luuletuse, mis on nii ilus, et minulgi on nutuklomp suurest heldimusest kurgus. Inimesed, kes tahavad vanematele pulma-aastapäeva puhul rõõmu teha. Inimesed, kes tahavad oma lähedastele armastust väljendada ja kirjutavad mulle, et ma neil seda teha aitaksin ja kui töö lõpuks valmis on ning klient sellega rahul… see ongi tõeline rahulolu, siiras rõõm, ülim tasu. Ma olen tõeliselt õnnega koos – mul on mu unistuste töö. See on töö, mis tagab mulle täiesti ebaglamuurse igakuise miinimumpalga, mis kulub pea täies ulatuses arvete maksmisele. Aga sellest on enam kui küll, sest emotsionaalne kasu on üüratu.

Olete ikka käinud minu Kukupesas, onju? Selle leiate SIIT. :)
chanel


14 Comments

Thanks for being so generous, Santa!

jõul2I’m going to assume that late really is better than never and show you what Santa brought me for Christmas this last year. And not just Santa – because my readers and I put our heads together and decided to make some kids happy over the holidays, I somehow ended up in the receiving end as well and got a ton of heartwarming presents – just like that! The World’s Best Blog Readers brought me homemade gingerbread dough, a huge gingerbread cookie with all our names written on it, FANTASTIC Dammann Frères Christmas tea (and I never usually like Christmas teas), a leather bracelet for me, matching handmade bracelets for me and kiddo, a bottle of wine, a boardgame and Arabica Moomin mugs for the kids, several wonderful Christmas cards… can you imagine how it all felt? My favorite part was getting to meet and hug everyone. I really am surrounded by wonderful people. :)

// Ma kavatsen eeldada, et “hilja” tõepoolest on parem, kui “mitte kunagi” ja näitan teile, mida jõuluvana mulle jõuludeks tõi. Ja tegelikult mitte ainult jõluuvana – kuna panime jõulupühade eel teiega pead kokku ning otsustasime lastekodutäie noori pühade puhul õnnelikuks teha (tahan sellest teiega videoblogis rääkida, varuge veel veidi kannatust!), juhtus kingitusi kokku kogudes nii, et ka meie jäime suure ja südamliku kingitustelaviini alla – lihtsalt niisama! Nii toodi meile kodust piparkoogitainast, meie nimedega kaunistatud hiigelpiparkook, IMELINE Dammann Frères jõulutee (ja jõuluteed ei maitse mulle tavaliselt üldse!), nahast käevõru mulle ja mätšivad käsitööna valminud käevõrud mulle ja kroonprintsessile, pudel veini, Lotte Memory ja Arabica muumitassid põnnidele, mitmeid ilusaid jõulukaarte… oeh. Ma kindlasti unustan midagi, sest seda kõike oli lihtsalt nii tohutult palju ja kõige toredam selle juures oli muidugi teiega kohtumine ja kallistamine. Te tõepoolest olete suurepärased. Aitäh teile! :)
jõul4I had used up my fifth bottle and been longing for a sixth so imagine my excitement when Santa slipped it under the tree! I have come to realize that the only perfume I really feel comfortable using is Chanel’s “Mademoiselle” – it’s the most “me”, marries well with my pH and is suitable for any occasion. I still have some of my “Viva la Juicy”, “J’adore” and “Crystal Noir” left, but once I finish those up, I’m done experimenting. :)

// Olin oma viienda pudelitäie just äsja tilgatumaks kasutanud ning igatsesin kuuendat, kui jõuluvana mulle selle kuuse alla poetas. Olen jõudnud järeldusele, et ainus parfüüm, mida kandes end tõeliselt mugavalt tunnen, on seesama Chaneli “Mademoiselle” – see on kõige rohkem “mina”, sobib mu pH’ga ideaalselt ja sobib nii argipäeval kui ka pidulikumatel sündmustel kandmiseks. Mul on veel pisut “Viva la Juicyt”, “J’adore’i” ja “Crystal Noiri” järel (kogu ülejäänud kollektsiooni jagasin laiali), aga pärast nende lõpuni kasutamist on igasugusel eksperimenteerimisel lõpp. :)
jõulThe coolest statement necklace ever! Santa popped by Brazil and brought me this cool necklace with what appear to be gold flakes. :)

// Kõige ägedam statement-kaelakee maailma ajaloos! Jõulutaat hüppas kiirelt Brasiiliast läbi ja tõi mulle sealt selle ülilaheda kullahelvestega (?) kaelakee. :)
jõul3Santa didn’t want my new laptop to die on me the way my previous one did so he got me a properly padded laptop bag. He had also read my blog and seen my post about Women’Secret so he got me a set of pajamas and a bathrobe with Miffy the rabbit on them (you can catch a glimpse at the top of this post).

// Jõuluvana ei soovinud, et minu uus sülearvuti sama traagiiliselt hukkuks , nagu eelmine, mistõttu leidsin kuuse alt korralikult vooderdatud läpakakoti. Lisaks oli jõulutaat mu blogist näinud kiidulaulu Women’Secretile ja sealt mulle jänes Miffyga pidžaama ja hommikumantli toonud (vt. esimeselt pildilt). 
jõul1Not only did Santa give me a bottle of perfume to smell good – he obviously wanted me to pay more attention to personal hygiene in general and gave me this very generous set of skincare products by Lancôme and a shampoo, conditioner and nourishing hair oil from Moroccanoil. I’ve had time to use all of these products and grow attached to quite a few of them. Review, anyone?

// Vähe sellest, et jõuluvana mulle pudeli lõhnaõli tõi, et ma paremini lõhnaks, näis kingikotis lisaks peituvat ka vihje minu isiklikule hügieenile. Nii sain ma kingituseks veel uhke näohoolduskomplekti Lancôme’ilt ja Moroccanoil šampooni, palsami ning juukseõli. Olen neid tooteid nüüd üksjagu kasutanud ja nii mõnessegi neist jäädavalt kiindunud. Tootearvustust kellelegi?
jõul5
Unless you it’s ridiculously late to reminisce about Christmas presents, let me know what you got! I’m curious. :)

// Kui teie meelest ei ole jõulukinkide meenutamiseks veel naeruväärselt hilja, oleks õudselt põnev kuulda, mida teie jõulukingiks saite? Olen uudishimulik. :)

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 1,920 other followers