A visit to the vet


Ever since her sister died I’ve been worried sick about little miss Siiri – the poor thing has to wake up from her naps every now and then because I’m rattling her cage trying to get her attention and make sure she’s still alive. She has had a little bald spot on her neck ever since she arrived. The vet I took her to then told me it was probably just stress but that I should keep an eye on it in case it gets worse – then it would probably be parasites. When we got back from Sweden, Siiri’s hairless little spot had turned into something much-much worse while we were gone (the stress of being away from home and in a home with cats probably made things a lot worse) so we took her to a veterinarian today to get her medicine against parasites.

Here comes the saddest and most humiliating part of all – Siiri’s not breathing well and we couldn’t tell because neither of us really know anything (more than we’ve learned on the internet) about rats. We thought that squeaky sound she made was just a rat thing, but apparently, there’s something wrong with her lungs and our poor little darling has difficulty breathing. So we came home with three different kinds of meds for our tiny friend. I’m relieved we got help and the veterinarian was an absolute angel – a friend recommended her because she loves rats and she was great with Siiri, too. On the other hand I’m even more concerned than I was before – the doctor said Siiri would either get better after she has her antibiotics or have to continuously be medicated for the rest of her life to maintain a decent quality of life.

Oh, by the way! Did I mention, after hearing Viivi had died, the piece of sh*t person who abandoned the ratties said she wasn’t surprised because the rats were “like nine years old anyway” (bear in mind that when the rats came to us, she claimed that they were a little less than a year old, not to mention a rat’s life span is max. 4 years). Idiot. I feel a mind-numbing urge to grab her by the hair and shove her head down a toilet. Urgh.

Siiri had to be kept busy while her medicine was absorbing so she got to snack on a slice of cheese and cuddle. Now she’s napping on the couch and I’m going to go clean her cage as thoroughly as I possibly can. I’m sure we’ll be fine eventually. :)

// Sellest ajast peale, kui ta õeke ära suri, olen neiu Siiri pärast kohutavalt mures olnud – vaeseke peab mitu korda päevas oma uinakust ärkama, sest ma kolistan puuri ääres ja püüan ta tähelepanu äratada, et veenduda, et ta mul ikka elus on. Siiril on meile saabumisest peale olnud kaelal karvadest lage laik. Loomaarst, kelle juurde ma ta tookord viisin, ütles, et see on tõenäoliselt lihtsalt stressist, aga et ma hoiaks sellel silma peal ja vaataks, et see suuremaks ei lähe – seljuhul võivat tegemist olla parasiitidega. Kui me Rootsist tagasi jõudsime, oli Siiri kiilast laigukesest saanud midagi hoopis hirmsamat (kodust eemaloleku ja mitme kassiga hoidja juures peatumise stress tegi asja ilmselt hullemaks), nii et me viisime ta loomaarsti juurde, et talle parasiidiravi saada.

Siit tuleb kõige kurvem ja piinlikum osa – Siiri ei hinga korralikult ja me ei saanud sellest ise aru, sest kumbki meist ei tea rottidest suurt midagi (rohkemat, kui see, mida internetist õppinud oleme). Meie arvasime, et see piiksuv/krudisev hääl on mingi rottidele iseloomulik värk, aga tegelikult on ta kopsudega mingi jama ja selgub, meie väikesel kullakesel on hingamisraskused. Niisiis tulime koju kolme erineva ravimiga oma tillukesele sõbrale. Ma tunnen suurt kergendust, et me abi saime ja loomaarst oli täielik kullatükk – üks tuttav soovitas teda, sest ta armastavat rotte ja ka Siiriga oli ta suurepärane. Teisalt olen ma nüüd veel murelikum kui enne – arst ütles, et Siiril läheb kas nädala jooksul AB abil paremaks või peab ta elu lõpuni ravimeid sööma, et enam-vähem normaalset elukvaliteeti säilitada. 

Ahjaa, muuseas! Kas ma mainisin, et see rotud hüljanud inimkõnts olevat välja ilmunud ja kuulnud, et Viivi surnud on, teatanud, et rotid olid “niikuinii mingi üheksa aastat vanad” (olgu öeldud, et meile jõudes kehtis informatsioon, et rotud on pisut alla aasta vanad, rääkimata siis sellest, et rotid üleüldse maksimaalselt neljaseks elavad) ja et ta polevat sugugi üllatunud. Idioot. Ma tunnen kirglikku soovi tal juustest kinni kahmata ja ta pea peldikupotti toppida. Jäle.

Siirit tuli ravimi imendumise ajal tegevuses hoida, nii et ta sai maiustamiseks viilu juustu ja kaisutas seni minuga. Nüüd magab diivanil ja mina lähen desinfitseerin ta puuri ära. Küllap saab meiega kõik lõpuks korda. :)

New in: Living room & gift wrapping

Since I haven’t got anything better to write about anyway (today is proving to be a really sh*tty day), I’ll show you some more of the stuff we got from Sweden. Nothing special, really – most of it is from IKEA. The above is stuff for gift wrapping: beautiful white and golden bows, wrapping paper, three rolls of golden ribbon, paper gift bags and six rolls of Christmas themed tape for decorating presents and cards. :)

// Kuna mul millestki targemast niikuinii kirjutada pole (tänane on kujunemas erakordselt s*taks päevaks), näitan teile veel pisut nänni, mille Rootsist koju tõime. Ei midagi erilist – enamus sellest on IKEAst. Ülemisel pildil on kingipakkide jaoks vajaminev kraam: imeilusad kuldsed ja valged lipsud, pakkepaber, kolm rulli kuldset pakkepaela, paberist kinkekotid ja kuus rulli jõuluteemalist teipi kingipakkide ja jõulukaartide kaunistamiseks. :)

Candles, candles, candles and then some more candles. We had the same advent candles last year and I thought heck, why not get another set this year, too. The bowl was meant to be our tangerine bowl but keeping it filled isn’t the easiest – it fits around 4-5 kg of tangerines and when we do fill the bowl, we empty it in a matter of hours anyway. The Christmas tree ornaments I really wanted from IKEA were sold out (super-bummed) so I got these icicle shaped ones instead. The knitted basket (that barely made the photo) is from Rusta (15€ if I’m not mistaken – we left the store without buying it at first but I felt we HAD to go back for it) and I got it for storing all our cozy  living room felts and blankies. Speaking of which, mom gave us two new grey ones from Klippan. They’re super warm and cozy, obviously, because they’re 100% woolen (of which 60% is merino wool).

Can’t wait to finally start decorating our home – two more days to go!

// Küünlad, küünlad, küünlad ja siis veel mõned küünlad. Meil olid eelmisel aastal täpselt samad advendiküünlad ja ma otsustasin seekord ka nende kasuks. Kauss on mõeldud teenima mandariinikausina, aga selle täitmine pole kergemate killast – sellesse mahub ca 4-5 kilo mandariine ja kui me selle kausi ka täis paneme, tühjendame selle sama kiiresti ka ära. Kuuseehted, mida ma IKEAst niiiii hirmsasti ihaldasin, olid välja müüdud (ma olin nii pettunud), nii et ostsin hoopiski need jääpurikaid meenutavad ornamendid. Kootud korv (mis vaevu pildile jõudis) on pärit Rustast (maksis 15€ kui ma ei eksi – esimesel korral lahkusime poest selleta, aga see jäi mu hinge närima ja pidin tagasi minema ja ta koju tooma) ja selle ostsin elutuppa kõigi meie mõnusate pleedide jaoks. Emme kinkis meile kaks uut halli Klippani pleedi. Need on mõnusalt sossud ja pehmed, ilmselgelt, sest on tehtud 100% villast (millest 60% on meriinovill). :)

Ma ei jõua ülehomset ära oodata, et kodu juba ehtima saaks hakata!

Bumpdate: Cravings

One of the hottest and most discussed topics on pregnancy is cravings. I have nothing interesting to tell you – I’ve never had any fun cravings. Not when I was expecting my princess and not during this pregnancy, either. The only thing I crave now that I also wanted when I was expecting Ladybug is Red Bull – something you’re obviously not allowed to drink during your pregnancy ever, but for some reason it just tastes extraordinarily delicious when I’m growing a human life inside me. I could pour it down my throat by the gallon if it wasn’t what it is – I give in every now and then and have half a can, all the while imagining my low blood pressure is a good enough excuse.

If you hand me a “fizzy bottle“, I definitely won’t say no. I don’t binge eat candy, though – I’m not usually a candy kind of person and two or three pieces is more than enough now, too.

During my first months of pregnancy, I was not excited about eating any food at all. It came to a point where I couldn’t imagine enjoying any meal on the entire planet – even guilty pleasures like my favorite junk food. Imagine how bad one must feel when they’re not even excited about a McDonalds cheeseburger? I regained my appetite at around four-five months in, but I still don’t get excited about eating food. Except…

… chicken soup. I could (and do) eat chicken soup with dumplings until I burst and then some more. It’s heavenly!

Oh and I sometimes crave soft boiled eggs with salted butter at around 2 a.m. so I treat myself to some. Why not, right?

P.S. I’m sorry I don’t post much on this pregnancy of mine – posting updates and statistics every week is really not my thing (doesn’t seem important or interesting to read about…) and I even keep forgetting to take belly pictures. If there’s anything you’d like to know, just ask and I’ll tell you!

//  Üks raseduse juurde kuuluvatest kuumadest ja enim arutatud teemadest on vanad head isud. Mul pole mitte millegagi üllatada ega lüüa. Jumala igav olen – mingeid põnevaid isusid pole mul kunagi olnud. Ei printsessi oodates ega ka nüüd. Ainus asi, mille järgi mul seekord isutab ja isutas ka eelmine kord, on Red Bull – miski, mida raseduse ajal üldse kunagi juua ei tohiks, aga mis mingil kummalisel põhjusel just nüüd erakordselt isuäratav on. Ma võiks seda gallonite viisi endal kurgust alla kallata, kui see puhas mürk ei oleks – ma mõnikord annan isule järele ja joon pool purki sisendades endale samal ajal, et mu madal vererõhk on piisavalt hea vabandus.

Kui keegi mulle “fizzy bottle’i” kummikommi ulatab, ei ütle ma kohe kindlasti ei. Samas ei õgi ma kommi meeletutes kogustes – ma ei ole muidu ka üldse mingi magusasõber ja praegugi piisab ühest-kahest kommist enam kui küll.

Esimese paari raseduskuu ajal ei olnud mul üldse mingisuguse söögi isu ja ma praktiliselt ei söönudki. Asi läks nii kaugele, et ühel hetkel ei suutnud ma ette kujutada mitte ühtegi asja maamuna peal, mille söömist ma natukenegi nautida võiksin – isegi muidu keelatud rõõmud nagu lemmikud rämpstoidud tundusid jäledad. Kujutage ette, kui halvasti peab inimene ennast tundma, et isegi McDonaldsi juustuburger ei isutaks? Viiendaks raseduskuuks sain oma söögiisu tagasi, aga ma ei tunne söömisest ikka veel rõõmu. Välja arvatud…

… kanasupist. Ma võiksin ennast kana-klimbisupist lõhkemiseni täis süüa ja siis veel natuke (ja seda ma tegelikult ka harrastan). See on lihtsalt TAEVALIK!

Ah jaa – mõnikord öösiti, kusagil kella kahe paiku, tekib mul kahtlane soov süüa keedumuna soolase võiga ja seda ma ka teen. Miks mitte, eks?

P.S. Ma vabandan, et ma oma raseduse kohta rohkem ja tihedamini postitada ei oska – iganädalased uuendused raseduse ja selle juurde kuuluva statistika kohta ei tule mul kuidagi loomulikult (ei tundu tähtis või põnev)  ja ma unustan isegi kõhupilte teha. Kui te midagi teada tahate, küsige ja ma vastan!

Come to mama! // Tule emme juurde!

My Academy of Arts

That’s what H called our home when he came home to me doing Marilin’s make-up for her underwater photo session – when I’m not doing clay crafts, painting stuff, making soap or bath truffles, I now apparently also do make-up. :D All joking aside, I think it turned out pretty great considering all I’m really capable of is doing my own make-up. What do you think?

// H tuli lõuna ajal koju ja naeris, et meie kodu on viimasel ajal korralik kunstiakadeemia – kui ma parajasti savi või Cernitiga ei mässa, midagi ei värvi või seepe ja vannitrühvleid ei meisterda, teen ma nüüd meiki kah. :D Nali naljaks – minu meelest kukkus täitsa kenasti välja arvestades, et ma väga muud ju tegelikult ei oskagi, kui iseennast mukkida. Mis teie arvate?


Life lessons: the importance of fatherhood


I first wrote this two months ago, but hesitated to post it. Bear in mind that it truly is just a thank you letter to life rather than a criticism of anyone else’s parenting.
// Ma kirjutasin selle juba kaks kuud tagasi, kuid kõhklesin seda postitades. Pidage siis meeles, et see tõepoolest on ainult tänukiri elule, mitte kriitikanool kellegi teise pereelu suunas.

Me and Ladybug took a looong well-earned nap (both being pregnant and being a toddler are exhausting jobs) and woke up to the sound of our apartment door closing – H had come home from work. My still sleepy little baby got up fast as lightning, looking a little heartbroken, asking: “where did my daddy go?” You should’ve seen her face light up when I told her he didn’t go anywhere – that he just came home from work. H came to bed and Ladybug got to wrap her loving little arms around his neck and push her cheek against her daddy’s, looking so blissful it was almost a little funny. “I love you, daddy” kiddo told her father and he told her she loved her too. They had been apart, what… two and a half hours since lunch?

I couldn’t help but think about all the dads who don’t get, and what’s worse, want to be near their kids. If you would’ve asked me what I thought about the importance of a father figure in a kid’s life when I was pregnant or when kiddo was a little baby, I would’ve said it was minuscule. I may even have ridiculed it a little, implying that a mother is a kid’s primary caretaker and mothers know best anyway. How could I have known better? I’ve never had my dad hold me, prioritize spending time with me or tell me he loves me. I know now because H has taught me by being the dad he is.

A mom isn’t enough. I’m not enough. Knowing how many fathers have to or choose to be away from their families for whatever reasons and how many kids there are who’ll never bond with their dads the way my kid has… I know now how sad that makes me. The relationship between a child and her father can never be close if there isn’t time – one on one quality time, equally divided between both parents. Play time, bedtime stories, observing cars driving by on the street, teaching each other values none of us knew existed, fighting over existential matters like which dress kiddo gets to wear at home (dad always gives in and I wake up to Ladybug running around the house in a ballgown), standing up for each other when Bad Cop (also known as mama bear) strikes… it’s all very necessary.

This is in no way a judgement of any family’s chosen lifestyle or a provocation that should lead to a discussion about whether or not people need to be away from their families for the sake of a better quality of life. I kind of just wish all kids had what my kid has. It gives me a certain sense of comfort and security, knowing that my kid has someone who adores her just as much as I do, maybe even more.

// Tegime koos printsessiga piiiiika auga välja teenitud lõunauinaku (üsas loote küpsetamine ja väikelapseks olemine on mõlemad väga rasked ja väsitavad ülesanded) ja ärkasime selle peale, et korteriuks sulgus – H tuli töölt koju. Veel unine väike printsess kargas ülehelikiirusel püsti ja tema väikesed silmad täitusid sõnuseletamatu kurbusega: “kuhu minu issi läks?” Te oleksite pidanud nägema, mismoodi tema väike nägu särama lõi, kui ma teatasin, et issi ei läinudki kuskile vaid hoopis tuli koju. H istus voodile ja tütreke sai oma armastavad väikesed käed issi kaela ümber panna, oma põse issi oma vastu suruda ja nägi sealjuures nii õnnis välja, et see oli isegi natukene naljakas. “Ma almastan sind, issi” teatas printsess oma isale ja viimane vastas samaga. Nad polnud teineteist lõunast saati näinud… kaks ja pool tundi?

See pani mind mõtlema isadele, kes ei saa ja, mis veel hullem, ei taha oma laste lähedal olla. Kui te oleksite minult eelmise raseduse või printsessi beebiajal küsinud, mida ma isarolli olulisusest lapse elus arvan, oleksin väitnud, et see on minimaalne. Ma oleksin seda võib-olla isegi pisut naeruvääristanud väites, et ema on lapse peamine hooldaja ja et emmed teavad ja oskavad niikuinii paremini. Kuidas ma oleksingi saanud midagi muud arvata? Mul pole kunagi olnud isa, kes hoiaks mind kaisus, peaks minuga aja veetmist prioriteediks või ütleks mulle, et ta armastab mind. Ma tean nüüd, kuidas asjad päriselt käivad, sest H õpetas mulle seda olles selline isa nagu ta parajasti on. 

Emast ei piisa. Minust ei piisa. Teadmine, kui paljud isad peavad või otsustavad oma perede juurest ükskõik, millistel põhjustel eemal olla ja kui palju on lapsi, kes oma isadega kunagi nii lähedaseks ei saa, nagu minu oma enda issiga… ma tean täna, kui kurvaks see mind teeb. Isa ja lapse vaheline suhe ei saa iialgi olla lähedane, kui ei ole aega- omavahel veedetud kvaliteetaega, mis on vanemate vahel võrdselt jaotatud. Mänguaeg, unejutud, aknast mööduvate autode jälgimine, teineteisele väärtuste õpetamine (millest pooled saame selgeks teineteisega koos kasvades), eksistentsiaalsete argiste dilemmade lahendamine – milline kleit on koduseks kandmiseks kõige paslikum? Viimases küsimuses jääb issi tahe alati printsessi omale alla ja mina ärkan hommikul tütrekese ballikleidi sahina peale. Aga selle jaoks nad teineteisel ongi – hoiavad kokku, kui Paha Politseinik (tuntud ka kui kuri emahunt) hambaid näitab ja lõbusat keelab. See kõik on hädavajalik.

See ei ole ühegi perekonna jaoks sobiva elustiili hukkamõist ega provokatsioon, mis peaks viima diskussioonini selle kohta, kas inimesed peavad parema elukvaliteedi nimel oma peredest eemal olema või mitte. Ma lihtsalt natukene soovin, et kõigil lastel oleks see, mis minu omal on. See annab mulle tohutu hingerahu ja kindlustunde – teadmine, et mu lapsel on veel keegi, kes teda sama palju jumaldab nagu mina. Võib-olla rohkemgi.

Her Royal Highness

ggb5Last year’s gingerbread cookies // Eelmise aasta piparkoogid

After I promised to give away a loaf of gingerbread dough to one of my readers yesterday I realized I hadn’t tried it yet and decided to bake a couple of cookies in the middle of the night. :D Kiddo had one for dessert after lunch today and the following dialogue occurred:

- Did it taste good?
– Yup!
– So you’re a big gingerbread lover?
- (Furiously) NO! I’m princess Gingerbread Lover!

// Pärast seda, kui ma eile ühele lugejale piparkoogitainast kinkida lubasin ja aru sain, et ma seda veel proovinudki pole, otsustasin keset ööd paar testpiparkooki küpsetada. Tütreke sõi ühe täna pärast lõunasööki magustoiduks ja leidis aset järgnev vestlus:

- Kas maitses hästi?
– Jepp!
– Kas oled suur piparkoogisõber?
– (Raevukalt) EI! Ma olen printsess Piparkoogisõber!

Tuesday productivity level: 100

It sure was a fun and productive Tuesday – Marilin asked me if I could show her how I do a smokey eye (she has a photoshoot on Thursday) and I said I was no expert but would show her at her own risk kindly agreed. Our evening make-up session turned into a pizza dinner and bath bomb workshop and there’s no better way to spend a regular old Tuesday if you ask me. :) Our coconut and lime fizzies turned out fabulous, by the way! The whole apartment smells heavenly and the end result with the bombs wrapped in tiny cellophane bags (note to self: get more of those fantastic little bags!) is truly a sight for sore eyes. Before Marilin left I finished kneading my home made gingerbread dough and gave her a loaf she could take home with her. I asked her to give me feedback once she was done baking but she said she couldn’t promise anything – she might eat it all before it even reaches the oven…

Speaking of kneading – I’ve been working on a project making Christmas presents for my littlest loved ones for the past couple of days. A project that includes working with a lot of Cernit = my fingertips are numb and probably going to fall off by the time I’m done. But it really is the coolest thing I can think of giving my dearies and making them is a ton of fun so I’ll just bitch and whine less and hang in there like the brave little trooper I truly am! Back to work, talk to you tomorrow!

// Sattus olema tõeliselt vahva ja produktiivne teisipäev – Marilin küsis, kas ma oleksin nõus teda suitsusilma tegemisel juhendama (tal on neljapäeval fotosessioon) ja mina ütlesin, et pole mingi ekspert ega oska isegi, aga võin ju proovida olin lahkelt nõus. Lisaks meigisessioonile kujunes püha üritusest välja mõnus pitsaõhtusöök ja vannitrühvlitöötuba ja üht harilikku sopast teisipäeva ei saagi minu meelest mõnusamalt mööda saata. :) Meie kookose ja laimiga trühvlid kukkusid muuseas suurepärased välja! Kogu korter lõhnab nüüd taevalikult ja armsatesse väikestesse tsellofaankotikestesse (note to self: osta kotikesi juurde, aja- ja närvikulu kokkuhoid on meeletu!) pakituna on vannipallikesed tõelised väikesed silmarõõmud. Enne Marilini lahkumist jõudsin kodukootud piparkoogitaigna sõtkumise lõpetada ja talle portsu tainast kaasa pakkida. Palusin tal pärast küpsetamist taigna kohta tagasisidet jätta, aga tühje lubadusi neiu ei andnud – taigen ei pruukivat enne otsa saamist ahju jõudagi…

Sõtkumisest rääkides: olen viimased paar päeva veetnud oma kõige tillematele südamerõõmudele jõulukingitusi meisterdades. See projekt tähendab aga suurt hunnikut hirmsat, kivikõva Cernitit = mu sõrmeotsad on tuimad ja kukuvad ilmselt lõpuks üleüldse otsast ära. Aga see on ka kõige kihvtim jõulukink, mille ma välja suutsin mõelda ja seda on tegelikult ka pööraselt lõbus teha, nii et ma lõpetan nüüd urramise ja voolin võiduka lõpuni! Töö ootab, räägime homme jälle!

Marilin always brings a ton of great snacks – no wonder we like to have her over as often as possible!
// Marilin toob alati parimaid snäkke – ime siis kah, et me teda nii tihti külla ootame!

Two-toned bath fizzies with sea salt, cocoa butter, coconut oil and shea butter.
// Kahevärvilised vannipallid meresoola, kakaovõi, kookosrasva ja sheavõiga.

Home made gingerbread dough – made by our whole family with a truckload of love, freshly ground spices and lots of cream and butter. It’s yummy!
// Kodukootud piparkoogitaigen – kogu pere poolt kastiautotäie armastuse, värskelt jahvatatud vürtside ja rohke koore ning võiga valmistatud. Muna ei sisalda ja maitseb suurepäraselt!
Annan ühe pätsi (800g) kiireimale teist kingituseks ära – tehke kommentaariumis kisa, kui soovite, et teile varajaseks jõulukingiks piparkoogitainast saadaksin :)