Kodust kontorisse: Enne ja nüüd 

Nagu paljud teist võib-olla Instagrami vahendusel märganud on (kas ma sellest enne 21. sajandi suurimat blogipõuda üldse juttu tegin?), otsustasin lõpetada efektiivse, ent ühtlasi ka küllalt destruktiivse kodukontori-elu ja rentisin endale (ja sõbrannale, kellega seda allüüri korras jagan) kahetoalise tööpesa.

Enne, kui jõuan loeteluni asjust, milleta viimase aasta jooksul (pre-office) läbi ajama pidin, tahan korraks peatuda kodust töötamisel laste ja eluterve pereelu kõrvalt. Niiviisi retrospektiivis tahan öelda, et see on kõige parem asi, mis koduse emaga juhtuda saab, võimalus lapsega kodus olles paralleelselt ka eneseteostusega tegeleda. Teha algust oma ettevõttega beebi või väikelapse kõrvalt eemal viibimata. Näha seda pisitasa kasvamas, seda aeg-ajalt (tihti…) oma uneaja arvelt arendada ja kasvatada, pakilisemad toimetusi lapse kõrvalt jooksvalt joonde ajades. Suurepärane? Jah.

Aga see ei ole jätkusuutlik.  

Ma võin endale ette kujutada mida tahes ja olla nii teadlik lapsevanem kui ma vähegi suudan, aga korraga vanemdada ja kahte täiskohaga tööd ma nii teha ei suuda, et ei lapsed ega töö vähimalgi määral ei kannataks. Vähemalt mitte nii, et ka must endast midagi järgi jääks.

Ma võin küll hakkama saada hämmastavalt väikese arvu unetundidega, aga võimaluseta ennast hetkekski, kasvõi üheksainsaks minutiks maha laadida ja lihtsalt pea kohustustest tühjaks lasta, ei oleks mina enam kauem vastu pidanud. Vist. Ma täpselt ei tea, sest tõelise läbipõlemiseni ma (ilmselt tänu suurele armastusele selle kõige vastu, mida ma teen) tegelikult ei jõudnudki, aga kõik väärtused, mis mulle kodukontorist loobumise esimesest päevast peale osaks on saanud – ma ei oleks neist enam nõus loobuma. 

Niisiis. Möödunud aasta septembrist saati ei olnud mul ainsmatki korda võimalust, ent saan nüüd:

– Magada. Seda, et ma Virsikut magama pannes ise ka kell pool üheksa kurnatusest magama kukkusin, juhtus pre-office päevil ka. Sellega kaasnes lihtsalt hingekriipiv ja ahastamapanev kahetsus, et ma oma öise tööaja maha magasin. Nüüd saan ma õhtul tema kõrvale heites vastu võtta otsuse: ma olen väsinud ja magan hommikuni. Südamerahus. Sest minu tööaeg algab alles järgmisel hommikul kell 11. See võib teile kentsakalt kõlada, sest tegelikult on magamine normaalse elu kõige normaalsem osa. Kvintessents, isegi. Minu jaoks tähendab see täiesti uus mõtetest ja kohustustest 100% vaba aeg aga tervet maailma.

– Arvutivaba aega nautida. Teisipäevad, neljapäevad ja nädalavahetused on minu jaoks 100% arvutivabad. Arvutile ligi pääsemine on sisuliselt võimatu – ma jätan selle töö juurde (üksikute eranditega) ega ava klappi enne, kui uuesti töölaua taha istudes. Inimesena, kes sisuliselt aasta aega järjest kodus sülearvuti taga küürutas, olen ma just selle muutuse üle õnnelik – isegi kui tahaksin, ei saaks ma tööasjade peale mõelda. Kiiremad nutifonist aetud asjad v.a. :)

– Nädalavahetusi nädaavahetustena käsitleda. Ma võin minna perega Hiiumaale, lastega Lottemaale, H’ga terveks päevaks koolitusele (tuletage mulle meelde, et ma räägiks teile sellest blogimaailma ükssarvikust lähemalt, sest uskuge või mitte – maailmas on paare, kellel *oi-oi-oi* on probleemid!), sõbrannaga teatrisse… kuhuiganes! Ja seda 100% muretsemata, et on tuhat muud asja, mida ma tegema peaks. Isegi kui on – kui täna pole esmaspäev, kolmapäev või reede, ei ole see minu asi!

– Virsikuga pikkadel lõunaune-jalutuskäikudel käia. Ma ei pea teda akna alla magama jätma kiirustama, sest mul pole ühtegi teist kohustust ja võin temaga minna kuhu tahes, nii kauaks kui tahan. Te ei kujuta ette, kui suur asi see on…

– Ennast tööle minnes kenasti riidesse panna ja end kontoris tööle asudes täiskasvanud inimesena tunda. Ehkki ma ka kodukontori auks lihtsalt niisama kodupükstest välja rabelesin ja inimese riided selga panin, toimus suurem osa töötegemisest ikkagi jumal-teab-mis-ajal, jumal-teab-mis-asendis, jumal-teab-mis-äkastes-koduriietes. Nendes ikka naljalt tänavale ei astu. :)

– Kapid Kukupesa asjadest tühjaks teha ja sinna meie koju kuuluvad asjad (mis muidu kohas x jalgu jäädes kohta y ümber tõsteti, kuni tekkis suur segadus) tagasi panna. Ma ei pea vist selgitama, mis tunde see minusuguses tekitas. Lisaks sain ma tänu kontorisse üles pandud laoriiulitele ja perfostendidele sisse võtta ka hulga uusi tooteid. Jee. :)


Värskelt seina saanud riiulite work in progress

– Luua mõnusa loomingulise keskonna, kus tööd teha, kaupa hoida, tootepilte teha ja klientidega kohtuda. Kujundada selle oma silma ja maitse järgi nii, et seal oleks hea olla ja et ma saaksin sinna oma mõnusast, kohustustevabast era- ja pereelust alati suurima rõõmuga minna. Teate seda väljendit, eks? There’s nothing wrong with Mondays, you just hate your job? Peab 100% paika.


Saku Lättel on kuldne veejahuti. Kui glämm? :D


Korjame kive. Just because we can.

Ülemöödunud nädalavahetusel Hiiumaal täielikku hingerahu-nädalavahetust veetes ei tulnud mulle kordagi pähe ei töö ega see, mis päev üleüldse on. Ja kui ma siis pühapäeval aru sain, et sellele järgneb esmaspäev… mu kurbus liiga kiirelt lõppenud nädalavahetusest haihtus sekundiga. Jess, tööle! 

Ja teate, mis? Mu lapsed on silmnähtavalt õnnelikumad ja rahulikumad. Ja mina ka. Kui ma veel blogimise (mida ma hirmsasti igatsen ja hetkel telefonist teen, sellest ka potentsiaalsed kirjavead ja lambised telefonipildid postituses) ka sellesse võrrandisse mahutada oskaks… oleks ikka hästi küll.

Kuidas teil läheb, mu lemmikud?
 

Pildirodu: Pühapäev Lottemaal

lm
Juba kolm nädalavahetust järjest oleme kavatsenud Lottemaale sõita, ent iga kord on tähtede seis absoluutselt vale olnud. Kord korraldas üks meist (üllataval kombel mitte mina) kodunt lahkumise eel sellise jonnistseeni, et minek osutus täiesti võimatuks, sellele järgnenud nädalavahetusel sadas aga taevast pussnuge ja nüüd, kolmandal katsel, õnnestus meile oma lemmikpaigas siiski ära käia. Naljatlesime rongiga parklasse tagasi sõites, et seekordne käik Leiutajatekülla oli üks meie elu viiest parimast päevast. Ülejäänud neli olid muidugi samuti Lottemaal veedetud päevad. No ühesõnaga võtsime me ka kaamera endaga ühes (oleme teda viimasel ajal naeruväärselt harva õue mängima viinud…) ja ma mõtlesin, et võtan nüüd ennast kokku ja näitan teile mõned pildid ette ka. :)

lm1
Mis nii viga jänes olla, onju? Adalbert oli ise ka väga rahul. :)

lm2
Seda!

lm4
Giovanni on nüüd leiutajate maailmas ilmselgelt tehtud mees (tee ise oma naisukese kulbist ja sõelast purskkaev, raadio ja arvuti valmis, eks) ja saab nüüd muusikukarjäärile panustada. :D

lm5

lm6
Doktor Ave! Meie lemmik!

lm7
Entusiastid teist korda lennumasinasõitu ootamas. Läksin ja surusin Leiutajateküla kõige kõvemal leiutajal pärast käppa ka ja tunnustasin Oskarit fantastilise inseneritöö ja panuse ees lennundusse. :D

lm8
lm9
lm10
Aeh. Nad on nii mõnusad, lõbusad ja vinged, noh.

lm11
Oravast eristab Virsikut ainult koheva saba puudumine (ja võib-olla alatu käitumine linnukeste suhtes, khmm…) – armsus ja käbilembus (jap, ta sööb neid) on 1:1 samad.

lm12
lm13
lm14
Väsis viie tunni jooksul kolmekümneks sekundiks ära. Siis naeris ja jooksis edasi.

lm15
lm16
lm17
Minu väike mesilane aias

lm18
Adalberdi ja Sofi planetaariumis

lm19
lm20
Head aega, Lottemaa ja sõbrad – kohtume jõulude ajal!

VLOG: Minu esimene tööpäev Riias

Hei, nukud! Ei ole teist nii santi blogijat, nagu mina viimasel ajal, aga ma luban, et püüan teid kõige vahepeal toimunuga esimesel võimalusel kurssi viia! Näiteks hakkasin ma siin vahepeal lisaks oma muudele tööülesannetele Emmede Klubis natuke ka videotoimetajaks ning käisin sellega seoses oma esimesel töölähetusel Riias. Tänu armsale kolleegile Stinale kujunes kogemus oodatust hoopis vähem hirmuäratavaks ja hoopiski väga lõbusaks. Ma olen otsusega see töö vastu võtta nii rahul! Esiteks on õudselt tore proovida midagi täiesti uut, end seda tehes mugavalt tunda ja ühtlasi ka tehtu eest positiivset tagasisidet ja tunnustust saada. Igatahes – ma võtsin armsa Raqueli palvel Legriakese Riiga kaasa ja filmisin sellest vahelduseks ühe vlogi. Tegelikult on mul vlogimaterjali umbes viie vlogi jagu monteerimata, aga küll ma ühel päeval nendeni jõuan, kui asjad töörindel pisut rahunevad.

Mul on praegu nii palju (uusi) asju korraga käsil ja ma loodan, et kui ma need valmis saan, hakkab mul a) rohkem aega olema b) väga hästi minema (heheheh). Igatahes – aitäh, et te veel siin olete, mulle armsaid kirju kirjutate ja seda vlogi vaadata viitsite! Te olete mulle tõeliselt-tõeliselt kallid ja päris KINDLASTI ei plaani ma blogimist lõpetada! Lihtsalt laisklen vahepeal… (:

THUMB

Pildid ja VLOG: Parken Zoo loomaaed ja lõbustuspark

IMG_8390
Möödunud sügisel puges see Stockholmist vaid 125 km kaugusel asuv loomaaed meile hinge ja nii võtsime me ka seekord pähe kindla plaani Parken Zoosse sõita. Vähe sellest, et me ise seda kohta hirmsasti armastame, polnud ju meiega seekord kaasa reisinud Sirli seal kunagi käinud. Samuti rääkis suvisesse Eskilstunasse sõidu kasuks tõsisasi, et sügishooajal oli loomaaia juurde kuuluv lõbustuspark sootuks suletud, kuid seekord avanes meil võimalus kõigil atraktsioonidel paar tiiru teha. Kõigist kogetud elamustest saad vahetult aimu postituse lõpus oleva vlogi kaudu – võtsin kaamera isegi pargi kõige kõrgema karusselli otsa kaasa, kuigi vist poleks eriti tohtinud…

IMG_8464
Üks näeb sellel pildil väga tõsine välja, aga temagi nautis meie loomaaiakülastust täiel rinnal. :D

b
Selmet loomaaia-rämpstoiduga leppida, valmistasime endale kaasa kana, mozzarella ja tzatziki kastmega pastasalati. Pargis on palju mõnusaid piknikulaudu, kus oma toidumoona rahulikult nautida. Ka ilm sattus imeilus olema, mistõttu oli karussellidel hullamise ja loomade vaatlemise vahele eriti mõnus üks aus ja hea kõhutäis selleks ette nähtud laua taga pintslisse pista. Mulle tekitab lastega väljasõitude tegemine alati sutike stressi, sest kuigi ma ei arva, et kõhutäis friikaid, vorsti ja ketšupit nad tapaks (vastupidi – maiustada peab inimene mõnikord ikka saama), tahaksin ma ikkagi, et nad elamusterohke väljasõidu ajal normaalset täisväärtuslikku toitu süüa saaks. Nii et edaspidi planeeringi meile võimaluse korral alati mingisuguse väikese eine kaasa. :)

IMG_8497
IMG_8480
Virsik on nüüd selles suurepärases vanuses, kui uued kohad ja toredad loomad teda suurest õnnest ruigama ja käsi kokku lööma panevad. Kõik loomaaia elanikud pakkusid meie pesamunale täiesti pöörasel määral rõõmu, huvi ja kõneainet. Tema käis ja vehkis kätega, meie heldisime ja kõkutasime natukene naerda, sest ta oli kogu oma elevuses lihtsalt nii väljakannatamatult armas. Ema suurim rõõm, ausõna. :)

kolla1 IMG_8532
maa
Sulnis surikaadiportree. Mu lemmikloomad, tegelt ka.

IMG_8615
IMG_8547
n
IMG_8579
j
kolla1
IMG_8662

Tean, et olen seekordse Rootsi reisi ajal üsna nigel blogija olnud, aga ega see arvutiekraan (vältimatud tööasjad välja arvatud) eriti ei tõmba, kui ilmad on nii ilusad, päevakava võimatult tihe ja kui õhtusse jääbki väike auk, tuleb see ilmtingimata järve äärde sõitmise ja vettehüpetega täita. Tõeline puhkus, ühesõnaga. Mul on nii hea meel, et me tulime, et Rootsi meid nii mõnusalt vastu võtab ja et ka Sirli seekord meiega on. Tõeline suurpere värk – elu on kohe tõsiselt-tõsiselt lustakas ja mõnus. Aga mis ma siin ikka seletan – küll te vlogist näete paremini! Nagu ikka – ärge unustage hammasratta alt parimat võimalikku kvaliteeti valida. :)

VLOG: Esimene päev Rootsis e. karastav suplus ja pidulik õhtusöök

rösjö
Hei, sõbrad! Nagu lubatud sai, oleme tohutult usinad vlogijad olnud ja nii saangi täna teieni tuua järgmise “päev meie elus”-vlogi sellest, kuidas ähkimise, puhkimise ja teiste narrimise saatel külma järvevette hüppasin. Hiljem ei tundunud vesi muidugi sugugi jahe ja kutsus meid Sirliga suisa mitu-mitu korda pardikakaselt paadisillalt pommi hüppama. :D Kentsakal kombel ei ole mereäärses Stockholmis ühtegi meile harjumuspärast supelranda – kogu liivarannaelu käib järvekeste ääres, sest Stockholmi mererandu ääristavad teadupärast kaljud. Rösjö nime kandva järvekese ääres asub lisaks toredale rannale (rannaäärne liiv sõidetakse teerulli või muu analoogse tootega päevas mitu korda kinni, nii et liivamänguasjade kaasa tassimisel pole kahjuks mõtet) ka ülimõnus kämpinguala, mis tekitab kange tahtmise korter maha müüa, haagissuvila asemele osta ja vahetpidamata mööda Euroopat ringi trippida. :D Kui teil peaks olema tahtmine mõnikord suvel Rootsis roadtrip ette võtta, soovitan teil kindlalt Rösjö ääres peatuda. Nüüd aga vlogi juurde – head vaatamist!

Pildid ja VLOG: Tohutud kruiisijad teel Rootsi

laevc4
Pealkiri on pisut eksitav, sest tegelikult ei sõitnud me sugugi mitte Rootsi kruiisile, vaid hoopis (nagu meil kombeks on) Kroonprintsessi ja Virsiku vanaemale külla. Seekordset reisi eristab varasematest aga kambale lisandunud pereliige/reisikaaslane Sirli, kelle endaga ühes haarasime, et temaga oma lemmikpaiku jagada ja koos lõbusalt aega veeta. Seoses sellega tuli ka harjumuspärast sööme-mängime-magame laevasõitu pisut põnevamaks muuta, mistõttu käisime läbi kõikvõimalikud šõud ja muu traali-vaali, et reis kohe eriti ägeda avalöögi saaks. Lisaks pildirodule leiate postituse lõpust ka üsna seiklusterohke laevasõidu-vlogi, milles muuhulgas pallimeres hullame, õhtustame, ühel kuni mitmel tantsuplatsil jalga keerutame ja kus mina saatuse tahtel õhtuse šõu ajal lavale satun. Mnjah. Vahvat vaatamist!

P.S. Vlogisõprade rõõmuks teatame, et võtsime vastu otsuse oma suveseiklust võimalikult palju filmida, mistõttu loodan juba hommepäev teieni järgmise vlogi tuua. Blogisse jõuavad nad kahjuks pisukese viivitusega (sest arvuti taga istumise aega napib koledal kombel), mistõttu on kõige mõistlikum minna YouTube’i ja seal minu kanalit tellida (subscribe’ida), et uutest videotest võimalikult kiirelt teada saada. :)

laev1
laevc
laev6
laevc2
laevc1
laev7
laev3
laev2
laev4
laev5
Näib, et mullišõu-onu nimega Bombola ei suuda isegi oma silmi uskuda, et nii vinge mulli valmis tegi. :D

VLOG: Päev Hiiumaal, vol. 3

Huhhh – viimaks on see vlog siin üleval! Esimene versioon tuli pisut ümber teha, sest üks taustale jäänutest ei soovinud videos osaleda, mis on igati arusaadav, aga üsna tülikas, sest video tuleb ümber teha, uuesti renderdada ja YouTube’i üles laadida. Aega tema võttis, aga asja temast sai! See siin on seega kolmas “day in the life”-tüüpi videoblogi ühest ilusast ja päikeselisest laupäevast imelisel Hiiumaal. Käime rannas, saame Kärdlasse sõites teada, et naised on niidukite suurimad vaenlased, käime -jälle- Ungru restos maiustamas, sööme Kroonprintsessi valmistatud Capreset ja legendaarset mustikarulli ning teeme palju lolli nalja. Head vaatamist!

thumb

“Millise kaameraga sa pildistad?” e. kuidas teha pilte nagu blogija

fb6
Ma püüdsin selle postituse juurde pilte leida, aga kuna kõik mu pildid on mulle armsad hoopis teistel kui fototehnilistel põhjustel (mis minu jaoks ongi ainuõige põhjus pildistamiseks) ja samas mitte fototehniliselt korrektsed, ei lisa ma selle postituse illustreerimiseks pilte peale selle ühe hiljutise lillepildi, mis ei nõudnud minult absoluutselt mingisugust pingutust ega oskust. Ainult üks ilus memme ja taadi aia roos pärast vihmasadu – loomulikus valguses ja lemmikobjektiiviga pildistatud. Rohkem polegi vaja. :)

Mulle on alati hirmsasti meeldinud pildistada, kuid enne seda, kui Maailma Parim Ämm meile 2012. aasta jõuludeks kamba peale Canon 600D kinkis, ei olnud ma fotograafiaga päriselt kokku puutunud. Mäletan, kui elevil ma tookord olin – pildistasin kõiki oma teisi jõulukingitusi hästi-hästi lähedalt ja lõin uduse tausta (bokeh) peale rõõmustades käsi kokku. Nagu päris! Samas olid need esimesed katsed muidugi ka küllalt frustreerivad. Kuigi mulle on looduse poolt kaasa pandud hea silm sümmeetria ja kompositsiooni tabamiseks (H on loobunud minuga pilte seinale riputades ja muid täppistöid tehes vaidlema – mu silmamõõt on loodi täpsusega), ei olnud mul toona tegelikult halli aimugi, mida ma tegema pean, et üks tõeliselt hea pilt purki saada. Ja ehkki ma ennast tegelikult mingisuguseks fotograafiks ei pea (sest ma ei ole seda isegi mitte natukene), olen ma koos oma armsa Canoniga õppinud selgeks mõned tähtsad asjad, mida teiega nüüd meelsasti jagaksin.

Blogijatelt küsitakse tihti, millise kaameraga nad pilti teevad ja neljal korral viiest vastatakse küsijale, et kaamerast üksi pole tolku: pilti teeb tohutult andekas pildistaja. Kui ma teiega päris kristalselt aus olen, ei ole blogijatega samal tasemel pildistama õppimine mingisugune eriline kunst ja väide, justkui küsija ei võiks endale kaamerat osta lihtsalt selleks, et pildistama õppida, on minu tagasihoidlikul hinnangul pisut ülepaisutatud ja… edev. Me oleme ju kõik täpselt sellesama tee läbi käinud. Kui me räägime näiteks silmapaistvatest Eesti pere- ja pulmafotograafidest, kellel ajad järgmise poole aasta jagu täis on ja ühe sessiooni hind kolmandiku minu kuupalgast moodustab – see on tõeline talent, kaasasündinud anne, kadestusväärne oskus kunsti luua ja inimesi ilusaks pildistada. Blogipildid? Jõukohased igaühele.

Veel üks asi, millega paljud hobipiltnikud kaameraostu kaaluvaid algajaid fotohuvilisi hirmutavad, on kohustus kõik fototehnika põhitõed endale enne peegelkaamera pihku haaramist selgeks teha. Tundide viisi internetis tutoriale vaadata. Säri, ava, ISO, white balance, fookus, AI servo… kõik tuleb kohe endale selgeks teha, muidu pilti teha ei tohi! No ei ole nii. Muidugi ei tohi mitutsada väärtuslikku eurot magama panna lihtsalt selleks, et uhke kaameraga automaatrežiimil vastu valgust pildistada, pettuda ja kaamera nurka visata, et see aasta hiljem mõnes Facebooki grupis poole hinnaga maha müüa. Aga mina ütlen, käsi südamel – kui ma pildistama hakkasin, ei teadnud ma ühestki fotograafiaalasest terminist mõhkugi. Ma teadsin, mis on ava ja sain enam-vähem aru, mis on säri, aga kõik muu tuli minuni aparaadiga koos. Ma ei ole eales vaadanud ega lugenud ühtainsamatki fototutoriali ega tundnud vajadust ennast selles vallas ekstra arendada. Ma olen lihtsalt pildistanud. Pildistanud, pildistanud ja veelkord pildistanud. Olnud pettunud, et masinast ei tule välja need kaadrid, mida ma oma ihusilmaga enda ees näen ja näppinud nuppe, et näha, mida ma tegema pean, et soovitud tulemust saavutada. Pärisfotograafist eristavadki mind lisaks selle maagilise kaasasündinud ande puudumisele ka põhjalikud erialased teadmised fototehnikast, aga who cares? Mul on kõige odavam Canoni fikseeritud fookuskaugusega objektiiv, mis on üks küllalt ebakvaliteetne nirakas, aga oskab seda, mida ka piltnik oskama peab – valgust kaamerasse lasta. Ja pildid tulevad täpselt parasjagu ilusad, et elu hetked igaveseks alles jääksid.

Minu suurim soovitus, mis mindki pildistamisel kõige rohkem aidanud on, on õppida nägema valgust. Objekt, mida sa pildistad, on absoluutselt ebaoluline – oluline on see, kuidas valgus sellele langeb. Pildi kirkuse, teravuse ja ultimately ka ilu määrab minu hinnangul see, mismoodi (loomulik) valgus objektiivi sisse sai. Samuti on oluline see, kui palju seda on – lisaks vähesele valgusele rikub ka liigne valgus (ere päike või hajutamata välk) pildi. Siin on muidugi tähtis ka objektiiv, mis selle kõige purki püüab, aga see ei ole primaarne – ka kõige harilikuma mobiilikaameraga võib sobivas valguses suurepärase pildi saada.

Kui pilti teen, kasutan alati manuaalfookust, live view‘d, manuaalrežiimi ja sarivõtet. Manuaalfookust hakkasin ma kasutama sellepärast, et meie näkase väikese 50 mm objektiivi autofookus on väsinud ja saab omadega joonele alles siis, kui pildistatav on ammu kaadrist lahkunud või pildistatav loodus ammu närtsinud, halvemal juhul juba härmatanud. Nüüd olen ma sellega nii harjunud, et lihtsalt ei oska autofookusega pilti teha – isegi mitte teiste objektiividega. Manuaalrežiimi kasutan ma sellepärast, et see on kaamerale ohutum. Kui automaatrežiim hakkab ise säri ja ISO’ga eksperimenteerima ja keeldub minu tahtele allumast, tekib mul kange tahtmine kaamera vastu maad virutada. Sarivõtet kasutan ma sellepärast, et esiteks garanteerib see mulle mälukaarditäie pahna ja topeltkaadreid suurema tõenäosuse nn. Kodak momenteid tabada. Teiseks on niiviisi lihtsam püüda pildile liikuivaid, rööprähklevaid, kontrollile allumatuid pärdikuid – minu lapsi. Kroonprintsess poseerib küll muljetavaldavalt hästi, aga parimad pildid on ikkagi need, kus mina hüüan “KAKA!” ja tema naeru käes väänleb. Sellistel puhkudel on sarivõte asendamatu.

Mis fototöötlusse puutub, meeldib mulle pildistades kadreerida, mitte hiljem Photoshopis crop‘ida. See tähendab seda, et ma ei armasta kompositsiooni arvutis “paika lõigata”, sest mulle tundub, et siis satub fookus ebaloogilisse kohta ja pilt ei ela enam nõnda, nagu alguses. See ei pruugi üldse loogiline olla, aga nii mulle lihtsalt tundub. Edasise fototöötluse määrab peamiselt pildilolev emotsioon, ilm pildistamise hetkel ja pildi värvigamma. Kui pilt on kirgas, päikeseline ja värviline, rõhutan seda ja jätan pildi enamasti selliseks, nagu ta on. Kui ilm on olnud vihmane ja gloomy, rõhutan just seda. Kui värvid on paigast ära, ennistan loomuliku tasakaalu ja temperatuuri. Kui valged on kollased, muudan nad selective color nimelise tööriista abil tagasi valgeks. Teismeeas töötlesin ennast mõnikord liquify‘ga saledamaks (hehe) – see enam aktuaalne ei ole. Kui kellelgi on põsel hiiglaslik vinn või sääsepunn, plaasterdan selle healing brushiga üle. Jällegi: see kõik on katsetamise, nokkimise ja harjutamise küsimus, sest ka Photoshopiga toimetamist ei ole ma kunagi spetsiaalselt õppinud, vaid selle programmiga ettevaatlikult flirtinud, kuni ta mind endale ligi lubas ja minu parimaks sõbraks hakkas.

Postituse summa summarum võiks olla see, et kui mina sain, saavad teised ka. Kui sa küsid, millise kaamera sa ostma pead, soovitan sul osta ükskõik millise. Kui sul on palju raha, osta kallim ja kui vähe, osta kõige odavam, mis sinu põhivajadused täidab. Kaamera kerest (ja pildistaja Tohutust Talendist, hehe) kõvasti olulisem on selle külge kinnitatud objektiiv ja üsna varsti pärast fotomaailma sukeldumist taipad, et tüdruku parimad sõbrad ei ole mitte teemantid, vaid objektiivid. Kellel (sarnaselt mulle) rahakott puuga seljas pole, ostab endale esimese asjana Canoni EF 50mm F1.8 II (või mõne teise firma analoogi) fikseeritud fookuskaugusega objektiivi, mis on kõige odavam objektiiv ja ühtlasi ka see, millega väga suur osa blogijaid pilte teeb. Vaatamata äärmiselt nirule kvaliteedile (mitte selle läbi valmivate piltide – need on suurepärased – vaid objektiivi kui eseme materjali ja ülesehituse) on see väike sajaeurone tegelane mu kõige parem sõber ja kuigi meil ka teine täitsa vunts objektiiv olemas on (aitäh, Kristi – tule palun külla!), haaran ma enamasti ikkagi oma väikese fiksi järgi. Temaga pildistamine on nii lihtne ja kuigi fikseeritud fookuskaugus tähendab seda, et pead inimese täispikkuses pildile saamiseks temast viie meetri kaugusele taganema, on saavutatud tulemus enamasti väga-väga hea.

Pildistamine on rõõm. Rõõm hästi välja kukkunud fotost on napilt kõige ilusam rõõm maailmas. See kõik on õpitav ja õppima saab hakata ainult siis, kui endale see võimalus anda. Julget pealehakkamist, sõbrad! 

SUVELOOS! Minu lemmiktooted ideaalseks suvesoenguks

loos
Minu kõige lemmik suvesoeng on selline – tavalisest heledam, pisut lohakalt pleekinud ja tekstuursete lainetega sasipea. Igal aastal tõstab minus kevadilmade saabumisega seoses pead kange tahtmine juuksed heledamaks värvida ja kuigi ma sel aastal veel juuksuri ust kraapima jõudnud pole, olen ma siiski oma lemmiktoodete järgi haaranud, et päikese loomulikult pleegitavale mõjule omalt poolt suviste lemmikutega pisut kaasa aidata. Mõtlesin siin, et kingin täna ka kahele teist ühe sellise suvesoengukomplekti!

Ma olen Schwarzkopfi pleegitavat spreid armastanud sellest ajast, kui ma aaaaastaid tagasi plaatinablond olin (tuletage mulle meelde, et ma ühel päeval kõigist oma juuksevärvidest postituse teeksin!). Kui soovid päikesepleekinud surfari-look’i või otsid lihtsalt midagi, mille abil väljakasvanud juuksevärvi pisut värskendada, on see toode sinu jaoks. See on järk-järgult helendav sprei, mis sisaldab ammoniaaki ja vesinikperoksiidi, pleegitab hästi, aga ei anna ebaloomulikku tulemust ega kuivata juukseid heinteks. Soovitan seda kõigile, kes soovivad suvel pisut heledamat juuksevärvi, loomuliku tulemusega ombre’t või on blondiks värvitud brünetid, kes peavad iga natukese tagant juuksejuuri värskendama. Sprei blondeerib tõeliselt õrnalt ja sellega toimetamine on imelihtne – ebaühtlaseid laike ei teki. Olen seda spreid aastaid Rootsist kaasa ostnud, sest Eestis ma säärast müügil näinud ei ole.

Lisaks blondeerivale spreile saab kumbki võitja endale ühe Styliste Ultime sarja Sea Salt Beach Look toote – meresoolaga tekstuursprei või -puudri, millega neid ideaalseid suvise meresoolase tekstuuriga rannalokke saavutada.

Loosis osalemiseks kirjuta selle postituse alla kommentaar: milline on Sinu elu kõige idüllilisem ja maagilisem suvemälestus? Mereäärne lõkkeõhtu sõpradega, unustamatu teismeea suvearmastus või seiklusterohke reis välismaale? Jutusta mulle sellest!

Võitjad loosin Ourcuckoonest.com’i Facebooki lehel välja nädala pärast, 14. juulil. :)