VIDEO: OKR Mehhiko dinee Marise ja Igori juures

Nagu ma eilse La Fiesta Mexicanast pajatava postituse lõpus tõotasin, saate täna vaadata sellest imetabasest õhtust valminud videot:

Järgmisena tuleb Our Kitchens Rule sarjast teie ette postitus Barbara ja Henri Segasumma Setu Kuningriigist Magasimaal. Jep, saite õigesti aru – neile sattus kõigist maailma köökidest just setu. Aga kui on keegi, kes sellise pähkliga toime tuleb, on see kahtlemata meite Barbara! Kui te vaid teaks, kuidas ma sealset pearooga, ehtsat setu fusion burgerit nautisin! Mm-mm-mm. Ma luban, et jõuan selle postituseni ka selle aastanumbri sees (suured sõnad), aga teie vaadake seni tänast videot. Ikka parima võimaliku kvaliteediga, eks. :)

Our Kitchens Rule: La Fiesta Mexicana

fm

Our Kitchens Rule uus hooaeg läheneb hoogsal sammul ja selge on see, et vanad “võlad” tuleb enne kustutada kui uued kodurestoranid uue koosseisuga alata võivad. Viimati lugesite meie Põhja-Aafrika köögist inspireeritud kodurestoranist. Nüüd on aeg kirjutada järjekorras järgmisest e. Marise ja Igori restoranis Number Kuus toimunud La Fiesta Mexicanast. Nagu terasem lugeja juba aru saab, oli Marise ja Igori ülesandeks meie kulinaarsel ümbermaailmareisil valmistada kolmekäiguline õhtusöök Mehhiko köögist.

fm1

La Fiesta Mexicana lauakate oli ahhetamapanevalt geniaalne – tillukesed kaktused ja vaasideks defineeritud konservipurgid andsid lauale mõnusalt autentse Mehhiko tänavatoiduvaibi, ent kokku moodustas valge linaga kaetud õhtusöögilaud ikkagi karge ja elegantse terviku. Kindla peale üks Our Kitchens Rule’i ajaloo stiilsemaid lauakatteid!

Menüükaardid trükkis pererahvas trükimasina abil kaunile käsitööpaberile. Nii lihtne teostus, aga täiesti ideaalne detail hoolikalt läbi mõeldud pidulaual:

fm2

Tervitusjoogiks olid külalistele ette nähtud aguas frescas – traditsioonilised Mehhiko alkoholivabad joogid, mis valmivad puuviljade (või näiteks seemnete) blenderdamisel vee ja suhkruga. Meile serveeriti kahte erinevat – arbuusi- ja laimivett, mis olid kahtlemata 2016. aasta suve (võib-olla ka: elu) parimad karastusjoogid.

fm4

Peoeelsel nädalal postitas peoperenaine ametliku event’i alla teadaande: “Selleks, et teravad elamused alla loputada, palun teil kaasa võtta (soovitatavalt juba jahedaid) Coronasid ning tequilat ja head apelsinimahla. Usun, et 16 coronat ja liiter tequilat meid rahuldab, sest tequilast tulevad kokteilid ja kes üldse õlut ja kokteili ei seedi, võtku meelepärast tulekustutit. Söömise ja joomiseni!”

Et käsk on vanem kui meie, jagasime ülesande omavahel vennalikult ära ja saabusimegi, kaktuseviinad ja maisiõlled ühes. Meie pere sohver jõi muidugi oma tavalist:

fm3

ootd

Enne veel kui söögist pajatama asun, näitan ka enda ja H pidurõivaid. Nimelt kujunes selle vooru käigus välja sedasi, et kõigile erinevatest rahvusköökidest inspireeritud õhtusöökidele paluti tulla temaatiliselt riietatuna. Mina olen selline üle-võlli-tüdruk ja midagi säärast endale juba kaks korda öelda ei lase! Et pererahvas meid üritusele kutsudes just Frida Kahlost inspiratsiooni ammutada soovitas (samas lisades, et ka klassikalised vuntsid, sombreerod ja pontšod teretulnud on), sättisingi endale pähe nii palju lilli kui mahtus, võõpasin põsad selgelt liiga roosaks, kulmud selgelt liiga tumedaks ja kandsin Mehhikost toodud siidisalli koos selle juurde sobiva käekotiga.

ootd1
Et mina põhimõtteliselt Kahloks maskeerusin, sobis pisut tagasihoidlikumas pidurüüs H kaela ümber olev lips ürituse konteksti nagu valatult. Nimelt on tegu Frida abikaasa Diego Rivera maaliga Dia de la Flor. Cool, huh?

fm11

Nüüd aga kõige olulisema juurde, milleks on kahtlemata Marise ja Igori väikeste valgete käte all valminud oivalised Mehhiko road!

Eelroaks oli Marise ja Igori tõlgendus legendaarsest Mehhiko munaroast huevos rancheros. Kui harilikult on tegu tomati-tšillikastmega serveeritud praemuna, ubade ja tortillaga, küpsetavad Maris oma muna ahjus, kastmega täidetud vormikeses. Garneeringuks oli eelroal imeline juustuga täidetud jalopenopipar (mu lemmikasi maailmas) ja kogu kupatus oli suurepärane algus suurepärasele einele. Kastmes küpsenud muna kreemjas tekstuur, tomati-tšillikastme värske särtsakus, kastmesse lisatud chorizo soolasus… mmm. Mul läks kõht tühjaks…

fm7

Munasöömise lõpetanud emand Barbara. Ilmselgelt rahulolev.

fm5

Pearoogade valmimise ajal ei lastud külalistel mitte käed rüpes vahtida – perenaine kamandas meid kokteile valmistama. Otseloomulikult valmisid ühes võetud kaktuseviinast ning apelsinimahlast (ja muidugi grenadiinist) oivalised ja piltilusad tequila sunrise‘i nime kandvad kokteilid.

fm6

Mu lemmikpilt, hetk, mis annab minu meelest kogu Our Kitchen Rulesi emotsiooni nii hästi edasi.

fm9

Kui me kokteilidega poseerimise lõpetanud olime, asetati meie ette pildilolev kaunitar. Ise tehtud (no kuidas siis muidu?) nisutortilla kahe salsa (oa- ja mango-) ning grillitud hiidkrevettidega. Käsi püsti, kes on tige, et tühja kõhuga mu blogi lugema tuli?

fm10fm8

Ilmselgelt sai pererahvas oma saavutuste eest kuulda ohtralt ülevoolavaid kiidusõnu ja paljuütlevat mõminat. Ja muidugi tegime me neile ka ohtralt pai ja mõned nukid. Sest nad on lihtsalt nii-iii vinged!

fm12

Just siis kui oli tunne, et nüüd küll enam paremaks minna ei saa, toodi lauda grand finale e. musta riisi puding piparmündigranitaga. Kusjuures üdini vegan, oli see magusroog fantastiliselt koorene ja maitses isegi pisut šokolaadiselt, ehkki sisuliselt ainult mustast riisist ja kookospiimast koosnes. Värske ja kerge piparmündijää tasakaalustas pudingu tummisust ideaalselt ja kokku pani dessert (mille juurde kuulus ka tassike Mehhiko kohvi kaneelipiimaga) täpselt õige punkti ühele oivalisele dineele. Kõht oli servani täis, aga kerge oli olla. Sest menüü panid kokku, valmistasid ja kandsid lauale ühed tõeliselt andekad kodukokad. Ma ei jõua ÄRA oodata, et jälle Number Kuues einestada saaks!

fm13

Postitust jääb lõpetama tähendusrikas pilt minu tillukesest videokaamerast. Sest juba homme (ise ka ei usu) näitan teile La Fiesta Mexicanast valminud videoepisoodi! Arrrrribaaaaaa!

(Veel) ebaolulisi fakte, mida te minu kohta varem ei teadnud

netti

Olen seda postitust mõnda aega draftides hoidnud ja aeg-ajalt täiendanud kui mul parajasti midagi pähe tuleb. Minu meelest on sellised täiesti suvalised faktid hästi põnevad ja aitavad teil minu (küllalt veidrat) sisemaailma tõenäoliselt paremini tundma õppida kui minu argipostitused kõigest ja eimillestki. Niisiis, järjekordsed (eelmised leiad SIIT ja SIIT) kümme täiesti random fakti minu kohta:

  1. Minu jaoks on Äärmiselt Oluline, et igas suutäies toidus oleks igat komponenti võrdselt. Võileival peab või ühtlaselt kogu leivaviilu katma ning (äärmiselt õhukeselt viilutatud) katet peab igasse ampsu võrdselt jaguma. Sama käib sooja toidu kohta – enne suhu minemist peab kahvlil olema igat taldrikul esinevat komponenti võrdses koguses. Samas on täiesti  v ä l i s t a t u d, et toit taldrikul seguneks või, jumala eest, kokku segatud oleks. Kui keegi kasvõi osa mu salatist kastmeloiku asetab või toidu mu taldrikul “sassi ajab”, on see minu jaoks tõsine probleem…
  2. Ma olen maailma kõige suurem vinnipervert. Mäletan, et keegi üritas kunagi mind mulle Youtube’ist grotesksete vinnide pigistamisest filmitud kaadreid näidates šokeerida. Mida mina tegin? Olin kade, et mina neid (normaalseid inimesi oksele ajavaid) vistrikke tühjaks pigistada ei saa. Tooge kõik oma vinnid mulle, palun – ma arrrrrrrrmastan nende pigistamist!
  3. Ma ei ole mitte kunagi korrutustabelit pähe õppida suutnud! Olin küll väiksena lahtise peaga ja õpihimuline laps, aga korrutustabeli päheõppimine tundus mulle täieliku müstikana. Mulle on alati tundunud (ja tundub siiani) lihtsam vastused kiirelt mõttes liitmise või lahutamise abil välja selgitada. Olgu öeldud, et ma arvutan peast ikka pigem väga kiiresti.
  4. Üks mu suurimatest pet peeve‘idest on see, kui inimesed kõnekeeles sõna “ja” asemel “ning” ütlevad. Ma ei tea, miks, aga see on mulle täiesti õudselt ebasümpaatne. :D
  5. Ma olen äärmiselt valiv follower, aga väga helde like‘ija ja kommenteerija. See tähendab seda, et minu Feedlys ja Instagrami jälgitavate hulgas on ainult need kasutajad, kelle blogid, pildid ja kontod mulle tõesti huvi pakuvad. Ma ei ole suurem asi inspiratsioonikontode/-blogide jälgija ja valin enda jaoks välja need kasutajad, kes mulle ka loomult sümpaatsed näivad. Kui avastan, et inimene on pannud üles mitu järjestikust pilti, mis minus mingeid erilisi emotsioone ei tekita, kustutan nad nimekirjast ära. Seevastu aga double tap‘in südameid ja jätan kommentaare pea kõigile, kes mu feedi ilmuvad. Sest nad meeldivad mulle!
  6. Veel pool aastat tagasi vihkasin ma hommikust pudrukeetmist südamest ja vältisin seda igal võimalusel. Mõte voodist välja loivamisest ja pudrupoti tulele panemisest oli minu jaoks kõigist kohustustest kõige vastumeelsem ja mul ei tulnud see ka üldse välja. See oli nii uskumatult raske! Et aga väike Virsik hommikuti väljakannatamatult nõudlik ja näljane on, pole mul muud valikut olnud. Ja teate, mis – nüüd õnnestub see mul nagu möödaminnes, mängleva kergusega! Tõele au andes kõrvetan veel tänagi vähemalt kaks viiest hommikupudrust eriti räigel kombel põhja (loe: kannatamatu, aga hajameelne), aga… tegijal juhtub!
  7. Oma elu teisel võttepäeval Emmede Klubi videotoimetajana kukkusin ma sissejuhatuse tarvis jutustades poole kõndimise pealt lihtsalt ja labaselt näoli. Ma loodan, et teeme aasta lõpus eraldi saatevigade episoodi, et te saaks ka mu üle naerda. Ma ise pole seda veel vaadata suutnud. :D
  8. Iluprotseduurid käivad mul üle jõu ja üle mõistuse. Ma saan aru, et Tõeline Naine peab olema alati sile, pehme, toonuses ja pealaest jalatallani hooldatud, aga APPI, see võtab ju täiesti meeeletu aja! Ja minu meelest on see karjuv ebaõiglus, et ma seda kõike (lisaks kõigele muule, mida minult kui naiselt oodatakse) jõudma pean, samas kui meestelt ei oota seesugust välimusele pühendumist keegi. Ja enne kui keegi Tõeline Naine nüüd rinnale põrutama hakkab, et temal käib hoolitsematus eneseväärikuse pihta, siis las ma lihtsalt ütlen ette ära: bitch, please. Ma ei räägi siin muidugi elementaarsest puhtusest (mul hakkab näiteks üle kere füüsiliselt halb kui mu juuksed on rasvased), aga kõigest muust. Küünte iga paari päeva tagant lakkimine, näiteks. Mul ON paremat teha! Või see, kuidas paljud naised teevad “uih, aih, ma pole nii kaua raseerinud” ehkki näha pole mitte midagi. “Sa KATSU kui kare!” ohivad nad. Mul ei ole jalad ka sekund pärast raseerimist katsudes siledad. See ei ole minu puhul võimalik, ma sündisin sellisena ja ükskõik kui palju keegi Tõelise Naiselikkuse teemal ei ohi: sinna ei ole midagi parata. Ma peaks ilma liialdamata iga päev raseerima ja sellega seoses end ka järgnevatel päevadel pealaest jalatallani põhjalikult koorima ja vähemalt kaks-kolm korda päevas kreemitama, sest mu nahk on kuiv kui kõrb. Ma ei saa sellega hakkama! Mul on liiga palju muid, olulisemaid kohustusi! Veebruaris kingiks saadud juuksuri kinkekaart on ilmselt aegunud, sest see ei ole lihtsalt olnud viimase aja prioriteet. Muidugi püüan ma seatud standarditele hambad ristis siiski vastata. Nutan ja kasin, eks – ma ju pean lastega ujulas ja rannas käima ja tahan siiski kleite ja seelikuid kanda. Aga kui ma näen kuskil, kuidas kari mutte lööb hambad avalikult mingisse (küllalt ebaesteetilisse, aga samas 100% reaalsusele vastavasse) pilti, kus pisut karvase kaenlaalusega naine imetab oma last, siis mul lööb küll kaane maha. Halloo, naised – meil on siin 2016, eks. Abikaasa rahuldamine ja suguõdede ees edvistamine ei saa ometi olla inimese väärtushinnangute lagi. Ehkki ma ka sellist pilti internetti üles ei paneks ja ehkki see inimene on mullegi ebasümpaatne, olen ma ju ometigi tihti täpselt samasugune välja näinud. Üleni piimane, siit-sealt karvane ja kurnatud näoga. Sest see on elu, kurat.
  9. Ma ei tea, kas ma olen seda teile varem rääkinud, aga hüüdnime Miiu pani mulle väike kolmene mina. Ema pani mulle nimeks Mirjam lootuses, et ma end R’i puudumisel Mimm-Mammiks kutsuma hakkan. Sattus hoopis nii, et kõik, kellel R juba käpas oli, nimetasid mind hellitavalt Mirjuks. Enda jaoks olin aga Miiu. Päris nunnu, if I may say so myself.
  10. Mu näopooled on hästi asümmeetrilised. See tähendab, et kui ma pool oma näost käega ära katan, on see hoopis teistsugune inimene kui see, keda siis näha on, kui kaetud on teine pool. Eriti hästi on seda näha mu ID-kaardi pildilt, mis on pildistatud otsevaates ja nii, et mu nägu on lõdvestunud olekus. Minu jaoks on see hästi huvitav, sest suur osa teadlaste sellekohaseid spekulatsioone (millest näo asümmeetria tingitud olla võib) peavad minu puhul hästi paika.

    netti1
    Selle postituse pildid on pärit hiljutiselt fotosessioonilt (varsti näete, mistarvis) meie armsa Eveliniga

Emme töö juures

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ma näitan teile kindlasti ka “enne ja pärast”-pilte minu väikese tagasihoidliku tööpesa sünnist – kohe kui kõik on omal kohal, eile tellitud kapp valmis (läheb veel aega, nagu selliste asjadega ikka) ja seinas ja kõik juhtmed veetud sinna, kus nende koht on. Täna seal viibides võtsin aga hübriidikese välja ja lihtsalt klõpsisin, sest ma tahtsin teiega jagada veel üht osakest sellest kõigest, mida see töökoht (töö koht?) mulle andnud on.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Käisime H’ga täna kahekesi poodides, et ekraanijuhtmete sülearvutidokkidega ühendamiseks vajalikke pikemaid kaableid ja karbikuid osta ja need Kukupessa paika panna. Õhtul, kui H lapsed vanaema juuest ära tõi, teatas Kroonprintsess, et tahab emme töö juures printida (Väga Tähtis) ja nii me siis veetsimegi seal ühiselt natukene aega. Lapsed joonistasid, ajasid teineteist kilgates mööda tube taga, sõid küpsiseid ja jõid mullivett, H testis vigast kaablit, mina valmistasin tellimusi postitamiseks ette, Virsik rühkis pingiga ühest toast teise, et vaadata, mille kõigeni ta selle abil ulatuda võib ja Kroonprintsess valis Google pildiotsingust seda kõige-kõigemat pilti, mida printida. Tavaliselt võtab see umbes tund aega – leida see üks ja ainuõige pilt, kus on peal piisav hulk piisavalt ilusate kleitidega printsesse, ponisid, haldjaid või issand-ise-teab-mis-Väga-Tähtsaid-pudulojuseid. :)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ja see kõik kokku moodustab ühe eriti kummalise tunde. Mäletan, kui võtmed kätte sain ja lapsed esimest korda tühjas haiglaroheliste seintega toas ringiratast joostes teineteist taga ajasid. See oli tõenäoliselt minu senise elu kõige sürrim kogemus ja üks kõige suuremaid reality check‘e. Mina – kellegi ema, ettevõtja, täiskasvanud inimene kontori rendilepinguga. Esimest korda lapsevanemaks ja seejärel kahe lapse emaks saamine ja kasvamine on toimunud kuidagi orgaaniliselt ja tundunud nagu normaalse elu kõige normaalsem osa. Köki-möki. Ma ei ole kuigi tihti peatunud ja kogu selle adultimise üle põhjalikumalt pead vaevanud. Ja ma ei tea, kas asi on selles, et sellised “emme töö juures printimised” on üks umbes kolmest toredast lapsepõlvemälestusest, mis mul on, aga see on kuidagi hirmus suur asi mu jaoks. Näha, kuidas kõik on nende jaoks uus ja põnev ja Hästi Tähtis ja tunda, et nii neil kui mul on seal hea ja turvaline olla. Et see elu, mille me endale kamba peale (kuidagi vist natuke poolkogemata) kujundanud oleme, on üsna pagana hästi välja kukkunud. Ja ehkki sedasi isegi mitte väga natukene rikka(ma)ks ei saa, on see sisemine rahulolu ja ise tehtud kindlustunne täiesti hindamatu väärtusega.

Elu-eluke.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OKR ümbermaailmareis: La Casbah menüü

Nagu ma teile juba lauakattest lähemalt pajatavas postituses (LINK) mainisin, korraldasime meie Our Kitchens Rule rahvusköökide vooru esimese õhtusöögi. Loosi tahtel sai meie ülesandeks Põhja-Aafrika, mistõttu panime oma restorani nimeks La Casbah ja serveerisime külalistele kolmekäigulise eine Maroko köögist, mis oli minu jaoks varemalt täiesti tume maa, ent mille suureks spetsialistiks end nüüd tänu põhjalikele taustauuringutele pidada saan.

Minu jaoks ongi kogu meie ettevõtmise juures kõige hämmastavam just see kui palju erinevad voorud meid tegelikult arendavad. Vähe sellest, et omaenda restorani korraldamise kogemus nii palju õpetab, saame uusi teadmisi ka sõprade juurest, kelle kogemustepagas iga korraga uute roogade, valmistusviiside ja muude põnevate teadmiste võrra rikkamaks saab. Pühendangi teid nüüd lähemalt (ja väääga pikalt) meie Marokopärase restorani La Casbah telgitagustesse ja teen juttu kolmekäigulisel õhtusöögil pakutud roogadest. Seekord koos retseptidega!

okr

Eelroog

Esialgu plaanisime eelroaks valmistada pirukat, mis olnuks esiteks külaliste üllatamiseks piisavalt kentsakas ja teiseks tõeline Põhja-Aafrika köögi klassika – pastilla. Pastilla on werqa taignast (mis on filotaigna tekstuuriga, ent valmistatakse spetsiaalsest taignast imeõhukesi pannkooke aurutades) valmistatud magus-soolane tuvilihapirukas, mida õige tooraine puudumisel kanalihast valmistatakse. Pentsikuks teeb retsepti see, et soolase täidisega pirukas puistatakse pärast valmimist üle tuhksuhkru ja kaneeliga. Et aga tuviliha meie poodidest ei saa, ei tundunud piruka valmistamine enam kuigi huvitav ja loobusime sellest ideest sootuks.

Kuna pea kõigil dineedel on kõik käigud meie menüüdes olnud viimase hetke road ja nende valmimise ajastamine tõeline katsumus, otsustasime oma elu seekord pisut kergemaks teha ja eelroaks supi valmistada. Valituks osutus klassikaline Maroko tomati-lambalihasupp harira, mille osas minu ootused esialgu leebelt öeldes tagasihoidlikud olid. Valmides osutus supp aga tõeliseks sensatsiooniks – värskete kasvuhoonemagusate tomatite, ürtide ja vürtside kooslus supis oli tõeliselt meeliülendav.

Kahjuks läks mul supitegu siiski pisut vussi – algaja kikerherneleotajana jäin sinisilmselt uskuma pakil (või oli see retseptis?) kirjas olnud juhiseid, mille kohaselt pidanuks kikerherneid eelnevalt leotama ühe ööpäeva jagu. See oli aga alatu vale, sest kikerherned vajasid ka pärast kahekümne nelja tunnist leotamist mitmetunnist keetmist ja nii läks omakorda kaotsi ka suur osa supi suurepärasest värskusest ja särtsakusest. Nojah. Hirmus hea oli ta lõppude lõpuks ikkagi. Kuna meite Tuuli ei armasta liha süüa, teadsin kohe, et valmistan kaks suppi. Otsus osutus ainuõigeks, sest nii sain samal ajal keeta kondiga lambalihatükkidest korraliku safranise puljongi ja valmistada teises potis ette köögiviljad ning vürtsid, et need hiljem lihtsa vaevaga kaheks eraldi supiks komplekteerida. Kui teil on kuskil mõni kasvuhoone, kus veel tomateid üle on, soovitan supiteo järgi proovida. Ettevalmistused võtavad vaid üürikesed 15 minutit ning tulemus on kahtlemata seda väikest pingutust väärt.

okr

Aromaatne lambalihasupp harira* kuuele sööjale:

500 g väikesteks tükkideks lõigatud lambaliha (või kondiga lambaliha, et keeta puljong – mina tegin nõnda)
2 sl (selitatud) võid
2 mugulsibulat, hakitud
1 sellerivars, hakitud
väike punt värsket peterselli, hakitud
väike punt värsket koriandrit, hakitud
1 kaneelipulk
4-6 safraniniidikest, purustatud
1/8 tl jahvatatud ingverit
maitse järgi soola ja värskelt jahvatatud musta pipart
1,5 + 2,5 l külma vett
200 g kikerherneid (leotatud)
250 g läätsi
1 kg tihke viljalihaga küpseid tomateid, hakitud (tuleks eelnevalt koorida, üheks minutiks kuuma vette asetades viskab tomat naha maha)
2 sl sidrunimahla

Pane lambaliha, või, sibul, seller, pool petersellist ja koriandrist, safran, kaneel ja ingver suurde kastrulisse. Maitsesta soola ja pipraga. Prae pidevalt segades keskmisel kuumusel ca. 5 minutit. Vala juurde 1 l vett. Kuumuta segu keemiseni ja keeda pool tundi või seni, kuni vedelik on peaaegu ära keenud. Sega juurde kikerherned ja läätsed. Keeda keskmisel kuumusel 55-60 minutit või kuni kaunviljad on pehmed. Sega suures kausis tomatid, 2,5 l vett ja ülejäänud ürdid. Aja supp keema ja lase pidevalt segades veel 10-15 min podiseda. Enne serveerimist lisa sidrunimahl ning lisa soovi korral garneeringuks maitsestamata jogurt ja värske koriander.

okr1
Enne külaliste saabumist jõudsin supi kõrvale valmistada ka vaimustavad briouatid ehk filotaigna-juustupirukad.  Traditsiooniliselt valmivad ka need warqast ja ehkki taignalehtede valmistamine ei paistnud vaatamata võõrale tehnikale siiski liiga keeruline olevat, ei tundunud nende ise tegemine siiski ajaliselt arukas. Pirukate täidises kasutasin nii kõva kui ka pehmet kitsejuustu ning nende valmistamine (mis oli ühtlasi ka minu filodebüüt!) osutus üllatavalt lihtsaks. Ahastasin kakskümmend minutit enne külaliste saabumist, et ei jõua neid mingi nipiga valmis teha, ent üllataval kombel said ettvalmistused tehtud veel enne, kui esimene sats sõpru ukse taha jõudis.

Briouatide retsept*, soovitan proovida:

400g kitsepiimajuustu
4 sl sulatatud võid (+ ca 50g sulavõid filo pintseldamiseks)
7 suurt muna + 1 suur munakollane, kergelt lahti klopitud
2 tl peeneks hakitud tüümiani
maitse järgi soola ja värskelt jahvatatud pipart
10 lehte filotainast
praadimiseks 250 ml oliiviõli

Sega juust, või, 7 muna ja tüümian sügaval praepannil ühtlaseks. Maitsesta soola ja pipraga. Kuumuta paksenemiseni. Lõika tainas 20×10 cm ristkülikuteks, pintselda võiga ja voldi pooleks, et tekiks ruut. Tõsta iga tainaruudu keskele lusikatäis juustutäidis, jättes ülemise serva umbes 2,5 cm ulatuses vabaks. Voldi tainas diagonaalselt üle täidise, vormides kolmnurkse piruka. Voldi see veel kord kokku väiksemaks kolmnurgaks ja keera ülemine tainaserv piruka alla. Pintselda pirukaid lahtiklopitud munaga, kuumuta õli suurel praepannil hästi tuliseks ja prae pirukaid jaokaupa 5-7 minutit või kuni need on kergelt pruunistunud. Nõruta köögipaberil ja serveeri kuumalt.

Eelroa juurde palusime sõpradel tuua punast veini – Itaaliast pärit Barberat, Prantsuse Beaujolais’d või Kaliforniast pärit Zinfandeli (sama, mis Itaallaste Primitivo). Oluline oli veini kergus ja parkainevähesus.

PEAROOG

okr2

Nagu te teate, olen ma pähe võtnud mõtte kala sööma (täpsemalt: nautima) õppida ja koolitan end seetõttu pidevalt nii mereande valmistades kui maitstes. Et kalaroad Põhja-Aafrika köögile vägagi omased on ja et eelroaks juba pisut raskem ja tummisem liharoog valitud sai, tundus kala valimine pearoa põhikomponendiks parima võimaliku ideena.

okr5

Otsustasime niisiis valmistada vaagnatäie väikesi valge lihaga kalu traditsioonilises chermoula marinaadis, mille sekka kuuluvad:

5 pressitud küüslauguküünt
1 hakitud mugulsibul
suur punt värskeid koriandrilehti, hakitud
suur punt värskeid petersellilehti, hakitud
2 tl jahvatatud vürtsköömneid
3 tl paprikapulbrit
1 dl extra virgin oliiviõli
5 sl sidrunimahla
1,5-2 tl soola
1 tl mett
värskelt jahvatatud pipart

Need koostisosad segasimegi marinaadiks kokku ja mökerdasime Stockmanni kalaletist leitud ponksud ahvenapoisid sellega kokku (jälgides, et osa satuks ka kõhuõõnde) ning jätsime mõneks tunniks kaetult külmkappi maitsestuma. Seejärel tuleb ahjuvormi põhja laotada petersellivarred (annab palju maitset ja takistab kala põhja kinni jäämast) ja nende peale kalad, mis tuleb omakorda katta tomativiilude, ülejäänud marinaadi, roheliste oliivide (kividega!) ja värskelt jahvatatud soola ning pipraga. Siis tuleb kogu kupatust 220C juures pool tundi küpsetada, et kalakesed hiljem kaunilt vaagnale rivvi tõsta ja värskete ürtidega garneerida. Nii lihtne see ongi!

okr7

Kalakeste kõrvale valmistasin kaks lisandit – värvilise köögivilja-pärlkuskussi, mille valmistasin samal põhimõttel, nagu selles (LINK) minu bulguriretseptis, ent maitsestasin kuskussi oma uue lemmiku maitseainesegu, traditsioonilise Maroko ras el hanout‘iga (saab Piprapoest), mis lisab kõigele hullult hea ja huvitava maitsebuketi. Lisaks valmistasin hästi kentsakate koostisosadega (põhjus, miks ma selle üleüldse valmistasin) salati, Tuneesia päritolu slata mechouia, mis koosneb peaasjalikult munast ja grillitud paprikast, näeb üsna ebaapetiitne välja ja maitseb täiesti jumalikult. Maris, kes ka meie restoranist oma blogis (LINK) kirjutas, pidas just seda salatit õhtu lemmikuks. Samuti tegin kastmeks kõrvale lihtsa harissajogurti.

Slata mechouia retsept*:

6 rohelist paprikat
4 suurt küpset tomatit
4 kooritud küüslauguküünt
1-2 tšillit
4 kõvaks keedetud muna, 3 puruks surutud ja 1 neljaks lõigatud
2 sellerivart, peeneks hakitud (ära jäta ära isegi, kui oled sellerivaenlane!)
2 petersellioksakest, peeneks hakitud
1 sl kappareid
2 tl värsket koriandrit, peeneks hakitud
3 sl extra virgin oliiviõli
soola-pipart
1 sl sidrunimahla

Grilli paprikaid, tomateid, küüslauku ja tšillit süte kohal, ahju grillrežiimil või grillpannil seni, kuni paprika koor on mustaks tõmbunud (ca. 15 min). Grillitud paprikalt saad koore maha, kui asetad ta enne koorimist viieks minutiks paberkotti. Koori tomatid ja paprikad, eemalda vintsked osad ja seemned, suru paprikad, tomatid, küüslauk ja tšilli kahvliga puruks. Lisa munad, seller, petersell, kapparid ja koriander. Sega väikeses kausis sidrunimahl, sool, pipar ja oliiviõli ing nirista kaste köögiviljadele. Kaunista munaveerandike ja värskete ürtidega.

okr4
Pearoa juurde nõudsime aromaatset roosat veini, mis võis pärit olla Hispaaniast (Rioja või Navarra) või Prantsusmaalt (Rhone ja Languedoc).

MAGUSTOIT

Magustoiduretsepti leidmine oli kõigist selle õhtusöögiga kaasnenud mõistatustest kõige keerulisem, sest Põhja-Aafrika desserdid ei ole just maailma kõige apetiitsemad. Olin üsna kindel, et rõvemagusast siirupiga nõretatud pähkliküpsetise valmistamisest ma ei pääse. Küsimus oli lihtsalt, kuidas see külaliste jaoks võimalikult talutavaks muuta. :D Niisiis osutuski valituks efektse väljanägemisega m’hanccha ehk Maroko “madu”, mandlitäidisega rullikeeratud filopirukas. Magususe tasakaalustamiseks otsustasin sõpradele valmistada nö. “palate cleanseriks” (maitsemeelte puhastamise eesmärgil) väikese apelsini-piparmündi sorbeti, et selle tsitruseline värskus piruka magusust pisut tasakaalustaks. Sorbeti peale garneeringuks otsustasin valmistada tšillise apelsinisukaadi. Magustoidu kõrvale palusime külalistel tuua poolkuiva (demi-sec) vahuveini/proseccot.

Tegin pirukaretseptis lõpuks mõningaid muudatusi ning avastasin enda suureks rõõmuks, et pirukas sai absoluutselt oivaline. Vähendasin algset suhkrukogust pisut ning osa täidisesse läinud mandlitest asendasin hoopis pistaatsiapähklitega. Nii oli küpsetis vägagi pähkline, üsna magus ja fantastiliselt krõbe, kuid väljakannatamatust magususest ei saanud juttu olla. Ka sorbett sobis sinna juurde ideaalselt. Olen veendunud, et tegemist oli minu seni parima magustoiduga – uskumatu, aga jäin isegi rohkem rahule, kui esimese kodurestorani iludustega (LINK)! Lisan ka retsepti, millest saate koogivormisse valmistada ühe suure “mao” või teha individuaalsed pirukad:

mhann2

M’hanncha täidis:

6 dl mandleid
2 dl pistaatsiapähkleid (kooritud ja maitsestamata, saab Piprapoest)
1,5 dl tuhksuhkrut
1/2 tl jahvatatud kaneeli
1/4 tl jahvatatud kardemoni
2 dl sulavõid
2 klopitud munavalget
1 sl apelsiniõievett
1 sl apelsinimahla
1 sl riivitud apelsinikoort
1 tl vanilliekstrakti (võib asendada 1 vanillikauna jagu seemnetega)

Komplekteerimiseks:

12 lehte filotainast
2 dl sulavõid

Garneeringuks:

Mandlilaaste
Tuhksuhkrut

mhann
Pane mandlid, pistaatsiad, suhkur, kaneel ja kardemon köögikombaini või blenderisse ja jahvata enam-vähem ühtlaseks (mitte puudriks). Lisa või ja munavalged ning blenderda seni kuni kõik on segunenud. Sega juurde apelsiniõievesi, apelsini mahl ja koor ning vanill. Jaga valminud täidis kaheksaks võrdseks palliks ja pane pooleks tunniks külmkappi. Seejärel rulli igast pallist kümnesentimeetrine (parema sõna puudumisel) junn ja aseta taas pooleks tunniks külma. Kui oled valmis kooki (või kooke) komplekteerima, säti ahi 175C peale. Määri vorm(id) sulavõiga ning aseta kõrvale. Algset (minu hinnangul liiga keerulist) õpetust järgimata improviseerisin ja tegin nii, et iga täidisejupp oleks kaetud vähemalt kolme-nelja kihi filoga, mille vahele muidugi lahke käega sulavõid pintseldasin. Ülejäänud filo, mida sa parajasti ei kasuta, peaks alati lebama õrnalt niiske käteräti all – muidu võib tainaga töötamine väga kiiresti väga frustreerivaks osutuda. Ühesõnaga tuleb täidis filosse mähkida ja seejärel rulli keerata. Vaata ise, kuidas sul seda kõige mugavam teha on. Tihke rullkoogi saab moodustada ka väga väikestest juppidest, nii et kui miski valmimise käigus mõraneb ja puruneb – pole hullu, puistame mandlitega üle! Kui kook on vormis, tuleb ta veel korra sulavõiga määrida ja siis mandlilaastudega üle puistada ning ahju lükata. Kui kook on kaunilt kuldne, on ta ka valmis. Valminud koogi võib õrnalt piserdada (kindlasti mitte immutada) lihtsa apelsiniõieveest tehtud siirupiga.

mhann3
Paari sõnaga sorbetist:

Sorbetiretsepti ma siia ei lisa, sest ma ei kirjutanud seda üles. Lühidalt öeldes õppisin, et sorbeti valmimise taga on tohutult palju nüansse. Peamiseks neist on erinevus marja- ja tsitrusesorbeti vahel, milles mängib põhirolli looduslik pektiin ja selle puudumine tsitruselistes. Pektiin (muuhulgas) aitab jäätumisprotsessi pisut aeglustada ning aitab jääkristallide teket vältida. Tsitrusesorbetiga asi nõnda lihtne ei ole – seal tuleb mängu glükoosisiirup, mis sama töö oluliselt efektiivsemalt ära teeb. Tegelikult on sorbetitegu väga lihtne, tuleb lihtsalt võtta hetk ja enda jaoks lahti mõtestada, mismoodi see protsess konkreetse mahla või vilja puhul käib.

* Algne retsept pärineb fantastilisest “Vahemere maade kokaraamatust”

Ma loodan, et saan varsti kokku panna ka meie õhtusöögist valminud video, sest järgmise restorani, Marise ja Igori “La fiesta Mexicana” episood, on mul tegelikult juba valmis ja ootab avaldamist. Et ma aga sündmustest ette rutata ei taha, püüan kõik materjali kronoloogilises järjestuses üles panna. Ma loodan, et see ürgpikk postitus teile huvi pakkus ja et meie OKR-üritustest lugemine teile pooltki nii palju rõõmu pakub, nagu meile nende teiega jagamine. Kindlasti küsige, kui mõne retsepti juures miski arusaamatuks jäi või kui tahate meie restoranidest või muust nendega seonduvast rohkem teada. Selle vooru viimane restoran toimub tuleval nädalavahetusel ning sealt edasi ootab meid ees palju uut. Ootame põnevusega uusi voore meie uue, pisut muutunud koosseisuga. Lugemiseni!

Kodust kontorisse: Enne ja nüüd 

Nagu paljud teist võib-olla Instagrami vahendusel märganud on (kas ma sellest enne 21. sajandi suurimat blogipõuda üldse juttu tegin?), otsustasin lõpetada efektiivse, ent ühtlasi ka küllalt destruktiivse kodukontori-elu ja rentisin endale (ja sõbrannale, kellega seda allüüri korras jagan) kahetoalise tööpesa.

Enne, kui jõuan loeteluni asjust, milleta viimase aasta jooksul (pre-office) läbi ajama pidin, tahan korraks peatuda kodust töötamisel laste ja eluterve pereelu kõrvalt. Niiviisi retrospektiivis tahan öelda, et see on kõige parem asi, mis koduse emaga juhtuda saab, võimalus lapsega kodus olles paralleelselt ka eneseteostusega tegeleda. Teha algust oma ettevõttega beebi või väikelapse kõrvalt eemal viibimata. Näha seda pisitasa kasvamas, seda aeg-ajalt (tihti…) oma uneaja arvelt arendada ja kasvatada, pakilisemad toimetusi lapse kõrvalt jooksvalt joonde ajades. Suurepärane? Jah.

Aga see ei ole jätkusuutlik.  

Ma võin endale ette kujutada mida tahes ja olla nii teadlik lapsevanem kui ma vähegi suudan, aga korraga vanemdada ja kahte täiskohaga tööd ma nii teha ei suuda, et ei lapsed ega töö vähimalgi määral ei kannataks. Vähemalt mitte nii, et ka must endast midagi järgi jääks.

Ma võin küll hakkama saada hämmastavalt väikese arvu unetundidega, aga võimaluseta ennast hetkekski, kasvõi üheksainsaks minutiks maha laadida ja lihtsalt pea kohustustest tühjaks lasta, ei oleks mina enam kauem vastu pidanud. Vist. Ma täpselt ei tea, sest tõelise läbipõlemiseni ma (ilmselt tänu suurele armastusele selle kõige vastu, mida ma teen) tegelikult ei jõudnudki, aga kõik väärtused, mis mulle kodukontorist loobumise esimesest päevast peale osaks on saanud – ma ei oleks neist enam nõus loobuma. 

Niisiis. Möödunud aasta septembrist saati ei olnud mul ainsmatki korda võimalust, ent saan nüüd:

– Magada. Seda, et ma Virsikut magama pannes ise ka kell pool üheksa kurnatusest magama kukkusin, juhtus pre-office päevil ka. Sellega kaasnes lihtsalt hingekriipiv ja ahastamapanev kahetsus, et ma oma öise tööaja maha magasin. Nüüd saan ma õhtul tema kõrvale heites vastu võtta otsuse: ma olen väsinud ja magan hommikuni. Südamerahus. Sest minu tööaeg algab alles järgmisel hommikul kell 11. See võib teile kentsakalt kõlada, sest tegelikult on magamine normaalse elu kõige normaalsem osa. Kvintessents, isegi. Minu jaoks tähendab see täiesti uus mõtetest ja kohustustest 100% vaba aeg aga tervet maailma.

– Arvutivaba aega nautida. Teisipäevad, neljapäevad ja nädalavahetused on minu jaoks 100% arvutivabad. Arvutile ligi pääsemine on sisuliselt võimatu – ma jätan selle töö juurde (üksikute eranditega) ega ava klappi enne, kui uuesti töölaua taha istudes. Inimesena, kes sisuliselt aasta aega järjest kodus sülearvuti taga küürutas, olen ma just selle muutuse üle õnnelik – isegi kui tahaksin, ei saaks ma tööasjade peale mõelda. Kiiremad nutifonist aetud asjad v.a. :)

– Nädalavahetusi nädaavahetustena käsitleda. Ma võin minna perega Hiiumaale, lastega Lottemaale, H’ga terveks päevaks koolitusele (tuletage mulle meelde, et ma räägiks teile sellest blogimaailma ükssarvikust lähemalt, sest uskuge või mitte – maailmas on paare, kellel *oi-oi-oi* on probleemid!), sõbrannaga teatrisse… kuhuiganes! Ja seda 100% muretsemata, et on tuhat muud asja, mida ma tegema peaks. Isegi kui on – kui täna pole esmaspäev, kolmapäev või reede, ei ole see minu asi!

– Virsikuga pikkadel lõunaune-jalutuskäikudel käia. Ma ei pea teda akna alla magama jätma kiirustama, sest mul pole ühtegi teist kohustust ja võin temaga minna kuhu tahes, nii kauaks kui tahan. Te ei kujuta ette, kui suur asi see on…

– Ennast tööle minnes kenasti riidesse panna ja end kontoris tööle asudes täiskasvanud inimesena tunda. Ehkki ma ka kodukontori auks lihtsalt niisama kodupükstest välja rabelesin ja inimese riided selga panin, toimus suurem osa töötegemisest ikkagi jumal-teab-mis-ajal, jumal-teab-mis-asendis, jumal-teab-mis-äkastes-koduriietes. Nendes ikka naljalt tänavale ei astu. :)

– Kapid Kukupesa asjadest tühjaks teha ja sinna meie koju kuuluvad asjad (mis muidu kohas x jalgu jäädes kohta y ümber tõsteti, kuni tekkis suur segadus) tagasi panna. Ma ei pea vist selgitama, mis tunde see minusuguses tekitas. Lisaks sain ma tänu kontorisse üles pandud laoriiulitele ja perfostendidele sisse võtta ka hulga uusi tooteid. Jee. :)


Värskelt seina saanud riiulite work in progress

– Luua mõnusa loomingulise keskonna, kus tööd teha, kaupa hoida, tootepilte teha ja klientidega kohtuda. Kujundada selle oma silma ja maitse järgi nii, et seal oleks hea olla ja et ma saaksin sinna oma mõnusast, kohustustevabast era- ja pereelust alati suurima rõõmuga minna. Teate seda väljendit, eks? There’s nothing wrong with Mondays, you just hate your job? Peab 100% paika.


Saku Lättel on kuldne veejahuti. Kui glämm? :D


Korjame kive. Just because we can.

Ülemöödunud nädalavahetusel Hiiumaal täielikku hingerahu-nädalavahetust veetes ei tulnud mulle kordagi pähe ei töö ega see, mis päev üleüldse on. Ja kui ma siis pühapäeval aru sain, et sellele järgneb esmaspäev… mu kurbus liiga kiirelt lõppenud nädalavahetusest haihtus sekundiga. Jess, tööle! 

Ja teate, mis? Mu lapsed on silmnähtavalt õnnelikumad ja rahulikumad. Ja mina ka. Kui ma veel blogimise (mida ma hirmsasti igatsen ja hetkel telefonist teen, sellest ka potentsiaalsed kirjavead ja lambised telefonipildid postituses) ka sellesse võrrandisse mahutada oskaks… oleks ikka hästi küll.

Kuidas teil läheb, mu lemmikud?
 

Pildirodu: Pühapäev Lottemaal

lm
Juba kolm nädalavahetust järjest oleme kavatsenud Lottemaale sõita, ent iga kord on tähtede seis absoluutselt vale olnud. Kord korraldas üks meist (üllataval kombel mitte mina) kodunt lahkumise eel sellise jonnistseeni, et minek osutus täiesti võimatuks, sellele järgnenud nädalavahetusel sadas aga taevast pussnuge ja nüüd, kolmandal katsel, õnnestus meile oma lemmikpaigas siiski ära käia. Naljatlesime rongiga parklasse tagasi sõites, et seekordne käik Leiutajatekülla oli üks meie elu viiest parimast päevast. Ülejäänud neli olid muidugi samuti Lottemaal veedetud päevad. No ühesõnaga võtsime me ka kaamera endaga ühes (oleme teda viimasel ajal naeruväärselt harva õue mängima viinud…) ja ma mõtlesin, et võtan nüüd ennast kokku ja näitan teile mõned pildid ette ka. :)

lm1
Mis nii viga jänes olla, onju? Adalbert oli ise ka väga rahul. :)

lm2
Seda!

lm4
Giovanni on nüüd leiutajate maailmas ilmselgelt tehtud mees (tee ise oma naisukese kulbist ja sõelast purskkaev, raadio ja arvuti valmis, eks) ja saab nüüd muusikukarjäärile panustada. :D

lm5

lm6
Doktor Ave! Meie lemmik!

lm7
Entusiastid teist korda lennumasinasõitu ootamas. Läksin ja surusin Leiutajateküla kõige kõvemal leiutajal pärast käppa ka ja tunnustasin Oskarit fantastilise inseneritöö ja panuse ees lennundusse. :D

lm8
lm9
lm10
Aeh. Nad on nii mõnusad, lõbusad ja vinged, noh.

lm11
Oravast eristab Virsikut ainult koheva saba puudumine (ja võib-olla alatu käitumine linnukeste suhtes, khmm…) – armsus ja käbilembus (jap, ta sööb neid) on 1:1 samad.

lm12
lm13
lm14
Väsis viie tunni jooksul kolmekümneks sekundiks ära. Siis naeris ja jooksis edasi.

lm15
lm16
lm17
Minu väike mesilane aias

lm18
Adalberdi ja Sofi planetaariumis

lm19
lm20
Head aega, Lottemaa ja sõbrad – kohtume jõulude ajal!

VLOG: Minu esimene tööpäev Riias

Hei, nukud! Ei ole teist nii santi blogijat, nagu mina viimasel ajal, aga ma luban, et püüan teid kõige vahepeal toimunuga esimesel võimalusel kurssi viia! Näiteks hakkasin ma siin vahepeal lisaks oma muudele tööülesannetele Emmede Klubis natuke ka videotoimetajaks ning käisin sellega seoses oma esimesel töölähetusel Riias. Tänu armsale kolleegile Stinale kujunes kogemus oodatust hoopis vähem hirmuäratavaks ja hoopiski väga lõbusaks. Ma olen otsusega see töö vastu võtta nii rahul! Esiteks on õudselt tore proovida midagi täiesti uut, end seda tehes mugavalt tunda ja ühtlasi ka tehtu eest positiivset tagasisidet ja tunnustust saada. Igatahes – ma võtsin armsa Raqueli palvel Legriakese Riiga kaasa ja filmisin sellest vahelduseks ühe vlogi. Tegelikult on mul vlogimaterjali umbes viie vlogi jagu monteerimata, aga küll ma ühel päeval nendeni jõuan, kui asjad töörindel pisut rahunevad.

Mul on praegu nii palju (uusi) asju korraga käsil ja ma loodan, et kui ma need valmis saan, hakkab mul a) rohkem aega olema b) väga hästi minema (heheheh). Igatahes – aitäh, et te veel siin olete, mulle armsaid kirju kirjutate ja seda vlogi vaadata viitsite! Te olete mulle tõeliselt-tõeliselt kallid ja päris KINDLASTI ei plaani ma blogimist lõpetada! Lihtsalt laisklen vahepeal… (:

THUMB

Pildid ja VLOG: Parken Zoo loomaaed ja lõbustuspark

IMG_8390
Möödunud sügisel puges see Stockholmist vaid 125 km kaugusel asuv loomaaed meile hinge ja nii võtsime me ka seekord pähe kindla plaani Parken Zoosse sõita. Vähe sellest, et me ise seda kohta hirmsasti armastame, polnud ju meiega seekord kaasa reisinud Sirli seal kunagi käinud. Samuti rääkis suvisesse Eskilstunasse sõidu kasuks tõsisasi, et sügishooajal oli loomaaia juurde kuuluv lõbustuspark sootuks suletud, kuid seekord avanes meil võimalus kõigil atraktsioonidel paar tiiru teha. Kõigist kogetud elamustest saad vahetult aimu postituse lõpus oleva vlogi kaudu – võtsin kaamera isegi pargi kõige kõrgema karusselli otsa kaasa, kuigi vist poleks eriti tohtinud…

IMG_8464
Üks näeb sellel pildil väga tõsine välja, aga temagi nautis meie loomaaiakülastust täiel rinnal. :D

b
Selmet loomaaia-rämpstoiduga leppida, valmistasime endale kaasa kana, mozzarella ja tzatziki kastmega pastasalati. Pargis on palju mõnusaid piknikulaudu, kus oma toidumoona rahulikult nautida. Ka ilm sattus imeilus olema, mistõttu oli karussellidel hullamise ja loomade vaatlemise vahele eriti mõnus üks aus ja hea kõhutäis selleks ette nähtud laua taga pintslisse pista. Mulle tekitab lastega väljasõitude tegemine alati sutike stressi, sest kuigi ma ei arva, et kõhutäis friikaid, vorsti ja ketšupit nad tapaks (vastupidi – maiustada peab inimene mõnikord ikka saama), tahaksin ma ikkagi, et nad elamusterohke väljasõidu ajal normaalset täisväärtuslikku toitu süüa saaks. Nii et edaspidi planeeringi meile võimaluse korral alati mingisuguse väikese eine kaasa. :)

IMG_8497
IMG_8480
Virsik on nüüd selles suurepärases vanuses, kui uued kohad ja toredad loomad teda suurest õnnest ruigama ja käsi kokku lööma panevad. Kõik loomaaia elanikud pakkusid meie pesamunale täiesti pöörasel määral rõõmu, huvi ja kõneainet. Tema käis ja vehkis kätega, meie heldisime ja kõkutasime natukene naerda, sest ta oli kogu oma elevuses lihtsalt nii väljakannatamatult armas. Ema suurim rõõm, ausõna. :)

kolla1 IMG_8532
maa
Sulnis surikaadiportree. Mu lemmikloomad, tegelt ka.

IMG_8615
IMG_8547
n
IMG_8579
j
kolla1
IMG_8662

Tean, et olen seekordse Rootsi reisi ajal üsna nigel blogija olnud, aga ega see arvutiekraan (vältimatud tööasjad välja arvatud) eriti ei tõmba, kui ilmad on nii ilusad, päevakava võimatult tihe ja kui õhtusse jääbki väike auk, tuleb see ilmtingimata järve äärde sõitmise ja vettehüpetega täita. Tõeline puhkus, ühesõnaga. Mul on nii hea meel, et me tulime, et Rootsi meid nii mõnusalt vastu võtab ja et ka Sirli seekord meiega on. Tõeline suurpere värk – elu on kohe tõsiselt-tõsiselt lustakas ja mõnus. Aga mis ma siin ikka seletan – küll te vlogist näete paremini! Nagu ikka – ärge unustage hammasratta alt parimat võimalikku kvaliteeti valida. :)

VLOG: Esimene päev Rootsis e. karastav suplus ja pidulik õhtusöök

rösjö
Hei, sõbrad! Nagu lubatud sai, oleme tohutult usinad vlogijad olnud ja nii saangi täna teieni tuua järgmise “päev meie elus”-vlogi sellest, kuidas ähkimise, puhkimise ja teiste narrimise saatel külma järvevette hüppasin. Hiljem ei tundunud vesi muidugi sugugi jahe ja kutsus meid Sirliga suisa mitu-mitu korda pardikakaselt paadisillalt pommi hüppama. :D Kentsakal kombel ei ole mereäärses Stockholmis ühtegi meile harjumuspärast supelranda – kogu liivarannaelu käib järvekeste ääres, sest Stockholmi mererandu ääristavad teadupärast kaljud. Rösjö nime kandva järvekese ääres asub lisaks toredale rannale (rannaäärne liiv sõidetakse teerulli või muu analoogse tootega päevas mitu korda kinni, nii et liivamänguasjade kaasa tassimisel pole kahjuks mõtet) ka ülimõnus kämpinguala, mis tekitab kange tahtmise korter maha müüa, haagissuvila asemele osta ja vahetpidamata mööda Euroopat ringi trippida. :D Kui teil peaks olema tahtmine mõnikord suvel Rootsis roadtrip ette võtta, soovitan teil kindlalt Rösjö ääres peatuda. Nüüd aga vlogi juurde – head vaatamist!